Täna aias. Kasvatame mustikaid ja karulauku.

Ilm on täna lihtsalt imeilus. Soe ja värske. Kõik on kuidagi äkki lehte läinud. Äärmiselt mõnus:)

Samas süda valutab, et ühtegi head ja huvitavat toitu pole teinud. Laual on lihtne söök ning käib kibekiire toormooside “hävitamine”. Uued tulevad ju kohe peale! Seega mõtlesin, et mis siis ikka, postitan tänasest aiast lihtsaid klõpse. Pisikesed jutud ka juurde. Siit nad tulevad.

 

Pisike sibul, Peipsi oma lausa. Ostsin nädal tagasi Tartu turult ühelt memmekeselt, pidi eriti hea sort olema, tulevat 2-3 mugulat alla ja palju rohelist peale. Eks me näe.

Sibul

Karulauk. Sõbra aiast mättaga toodud, õnneks on õiekesed ikka külge teinud. Teadupärast paljuneb karulauk just seemnetega õiest. See karulaugu paanika, mis hetkel toimub, on muidugi naljakas, aga maik on tal hea ja kevadet kuulutab ta ka. Nii et hoiame pöialt, et läheb ilusti kasvama.

Karulauk

Tavaline mesimummu pepu ja Paide taliõuna õis. Nagu mu vend ütles, tuleb hea veiniaasta!

Mesilane Paide taliõunal

Kännasmustikas Goldtraube. Nende mustikatega on nüüd nii, et see on kohe omaette projekt. Tegime neile eraldi, kilega voodertatud pesa, mille madala pH-ga turvast täis vedasime. Taimi kokku üheksa. Kui kogu selle jampsi peale mustikaid ei tule, siis ma ei tea..

Kännasmustikas Goldtraube 71

Samuti õitsevad sõstrad ja maasikad.

Punane sõstar

Maasikas

Võtsin julguse kokku ja istutasin kasvumajja paprikad ja tomatid (pildil Maike).

Paprika.jpg

Tomat Maike.jpg

Piltide põhjal võib vist juba oletada, et olen suur sibulate/laukude sõber. Seega ka murulauk. Teda  vaesekest olen 3 korda mööda hoovi mättaga edasi-tagasi vedanud. Ehk nüüd on ta leidnud oma koha.

Murulauk

Kulinaarsete kasvatuste lõpetuseks üks rukola ka.

Rucola

Ja üks tulp, tegelikult on kolme sorti, aga telefon keeldus neid pildistamast.

Tulp nimega

Pildile ei soovinud täna jääda rohemünt, eriti kange piparmün, meliss, salat, basiilik, ploomid, tikrid, küüslauk ja mõned veel. Nendega teretame veidi hiljem.

Näpud mulda!

Katt

 

Kanavorm seentega (ja herneste ja porganditega)

Tahaks juba õues grillida ning peenrast värsket salatit noppida. Aga pole veel õige aeg. Peab ootama. Seniks võib kõhtu täita selle värske moega ahjuvormiga. Pärit on retsept Inglismaalt, kus selline “pirukas” kaetakse lisaks veel taignaga. Minul polnud taigent ega ka aega. Tuli selline muhe kogus, sõid nii mudilased kui ka suured mehed.

kanavorm2

 

  • 1 kg kanafileed
  • 3 porgandit
  • 2 sibulat
  • 300 g seeni
  • 2 sellerivart
  • 120 g külmutatud herneid
  • 20 g kuivatatud puravikke
  • 400 ml puljongit
  • 1 dl piima
  • 100 g võid (50+50)
  • 2 spl jahu
  • 150 g riivjuustu
  • soola ja pipart

Esimese asjana keetsin ära kanafileed (soolaga maitsestatud vees). Seda võib ka varem teha, eelmine õhtu kasvõi, saab eriti kiirelt. Samal ajal pruunistasin pannil sibulat ja porganditükke (pooles või koguses) ning kuuma veega täidetud tassis leotasin kuivatatud puravikke. Kui porgand juba veidi pehmem (6-7 min), lisasin tükeldatud seened, riivitud selleri ning kuumutasin veel u 6-7 minutit. Vahepeal tegelesin kanaga – kurnasin ning tükeldasin suupärasteks tükkideks. Viimasena läksid pannile herned, kuivatatud/leotatud ja seejärel kurnatud seened ning siis ka kanatükid. Kogu seda massi kuumutasin veel 5-6 minutit ning maitsestasin siis soola ja pipraga. Uuel pannil sulatasin teise poole võist, raputasin peale jahu ning kuumutasin, kuni moodustus paks kaste. Seda kastet lahjendasin sorts haaval lisatud puljongiga. Kõige viimasena lisasin piima. Enne piima lisamist võib juba ka ahju 200 kraadile soojenema panna. Kui kaste ja kanamass korralikult läbi segatud, valasin kogu segu võitatud ahjuvormi ning raputasin peale u 150 g riivjuustu. Kui tahad eriti britilikku sööki, võid vormi katta ka taignaga. Ahjus küpses vorm u 20-30 minutit, nii kaua, kui juust sulas, toorained on juba kõik ju kuumtöödeldud. Serveerisin värkse salati ja kartulipudruga. Ehe ja hea.

kanavorm1

Tulpe ja päikest!

Katt

Šokolaadi-banaanimuffinid

sõbrapäevamuffin

 

Sõbrapäev. Mitte eriti eestlaslik püha, või mis? Kuid tahes-tahtmata pole iga aastased sametist südamed ja läägete kirjadega kruusid meist päris mööda läinud. Seega pakun pühapäevaseks küpsetamiseks sellised muffinid. Algne retsept (banaani ja jahu vahekord) pärit lehelt http://www.allrecipes.com. Antud kogusest tuli 24 muffinit.

  • 230 g võid
  • 250 g suhkrut
  • 3 küpset banaani
  • 1 suur muna
  • 1 spl vett
  • 1 tl vanillsuhkrut
  • 280 g jahu
  • 1 tl soodat
  • 1 tl küpsetuspulbrit
  • 200 g šokolaadinööpe

Esimese asjana purustasin banaanid kahvliga, võib ka saumiksriga, kuid nii oli vähem mäkerdamist. Suures kausis segasin pehme või, suhkru, muna, vee ja purustatud banaanid. Teises kausis ülejäänud kuivained (va šokolaadinööbid). Seejärel ühendasin kausside sisud ja lisasin nööbid.  Edasi jagasin taigna ühekordsete paberist muffinivormidega vooderdatud pannile (12+12) ning küpsetasin 175 kraadises ahjus 20 minutit. Muffineid võib süüa niisama, kaunistamata, kuid sõbrapäevaks võiks veidi kaunistusi lisada. Selleks sulatasin 100 g piimašokolaadi veevannil ja lisasin supilusikatäie võid. Tehtud segust tegin lusikaga pesad ja puistasin veel tahenemata šokolaadile suhkrust südameid. Väga lihtne!

Šokolaadile!

Katt

 

Jäälatern ehk kuidas ise jäälaternat teha

Jõulud on küll selleks korraks läbi, kuid imeilusat talve jätkub veel mõneks ajaks! Lisaks muule on ka sel korral võimalik jäälaternaid teha, sest külma on kohe mõnuga antud.

jäälatern2

Tee nii:

1.) Võtad ühe suurema ämbri, mille mõõtudest saavad ka laterna välised mõõdud.

2.) Võtad ühe väiksema ämbri, mis mahub suurema sisse nii, et nende vahele jääb parajalt ruumi. Sellest ruumist tuleb laterna seina paksus.

3.) Paned suure ämbri sisse väiksema (mille sees mingisugune raskus, mina panin viimati paki suhkrut) ja täidad veega soovitud kõrguseni.

jäälatern4

4.) Kui soovid eriti kihvte laternaid, pane vee sisse kuuseoksakesi, sidruni/mandariini viile, pihlakaid, jõuluehteid või mis vähegi meelepärane tundub.

5.) Nüüd tõstad õue ja jääd ootama. Kui latern on täiesti külmunud, võid selle tuppa tuua, raskuse väiksemast ämbrist eemaldada ja täita (väikse ämbri) korraks kuuma veega, et saaksid hõlpsamalt sisu eemaldada.

jäälatern 1

Põhimõtteliselt võid neid vorpida terve õue või rõdu täis, teha neid suuri ja väikeseid! Ja väga keskkonnasõbralikud ka, kevadel sulavad lihtsalt ära, midagi prügisse ei lähe ja hoiustama ka ei pea!

jäälatern3

Meisterdama!

Katt

 

 

Lihtne ja jahuvaba pitsapõhi

Ja ongi aasta uus! Loodame, et rahulikum ja murevabam kui eelmine:).

Blogi elab oma elu ja mina viimasel ajal oma. Söögitegemist on küll palju, kuid pildistada ei jõua. Küll lüüakse enne pildi tegemist juba hambad sisse ja küll on kogu elamine nii hämar, et kohe midagi pildilt aru ei saa. Nii need retseptid ootavad paberikesel külmkapiuksel oma aega, et ka pildi oma maitsele kaaslaseks saaksid.

See pitsapõhi on aga erand. Pildistasin pimedas ja veel telefoniga, aga mõte, et ka antud toit läheb lihtsalt külmkapiuksele oma aega ootama, tundus ülekohtune! Nii et siin ta on, maailma kõige lihtsam pitsapõhi, täiesti jahu- ja süsivesikutevaba ja kohe eriti pimedatel piltidel.

  • 250 g mozzarellat (riivitult)
  • 2 muna
  • näpuotsaga soola

Ega muud polegi, kui kõik komponendid omavahel segada ja võitatud pirukavormi suruda.

mozarellapitsa2

Selline põhi läks ahju, kraade 210 ja minuteid kulus umbes 15 (kuid kindlasti piilu ja jälgi, et mis ja kui palju juba toimunud). Peale seda jahutasin veidi.

mozarellapitsa

Selline põhi! Suurepärane! Peale määrisin tomatipastat, sinki, juustu, tomateid ja mida kõike veel! Edasi peab ahjus ainult nii kaua küpsema, kui lisatud juust sulab ja valmis ta ongi. Lihtsam on lõigata ja tükke tõsta, kui pitsa on veidi jahtunud. Eks muidugi on ta pehmem kui tavaline jahuga põhi, kuid kui jahu kohe üldse ei taha või lihtsalt hetkel pole, on antud pitsa asendamatu! Ja nii lihtne!

Head jaanuarit kallid sõbrad!

Katt

Klassikaline vanakooli sült

Jõulud ja sült, ajatu klassika. Olles nii toiduhuviline kui ma olen, polnud ma selle sügiseni ise ja üksi sülti teinud. Mis parata, mõtted karvastest seajalgadest hirmutasid päris korralikult. Seega otsustasin teha süldi jalgadeta ja ainult koodiga. Et kas kallerdus, küsite, muidugi kallerdus ja kuidas veel! Edasiste sülditegude lihtsustamiseks kirjutasin viimasel korral kõik kogused paberile, ka soola, sest alati on nii tüütu lugeda, kui soovitatakse maitse järgi mingisuguseid aineid lisada. Siin ta siis on, maailma parim sült!

sült

  • 1.9 kg kooti (oli üks suur ja üks väike)
  • 2.2 kg läbikasvanud sealiha
  • 4 keskmist porgandit
  • 2 koorega sibulat
  • 15 vürtsitera
  • 15-20 pipratera
  • 5 loorberilehte
  • 50 g soola
  • vett (nii palju, et 10 liitrises potis olid kõik komponendid ühtlaselt kaetud ja ehk veel 2-4 cm pealegi)

Sülditegu algas eelmisel õhtul, kui kõik liha hoolega loputasin ning külma vette ööseks likku jätsin (tõstsin verandale jahedasse). Järgmisel hommikul keetsin esimese asjana lihad läbi ja valasin esimese keeduvee ära. Vanarahva sõnul on need kaks etappi (külmas vees loputamine ja üks kord kiirelt läbikeetmine) hea süldi võtmeks. Edasi panin kõik osad vette, ajasin vee keema, lisasin kooritud, kuid tükeldamata porgandid ja koorimata sibulad.

IMG_20151130_105219

Nüüd tuleb üks pikk ootamine ja tasasel tulel keetmine, oluline on ka pidev vahu ära võtmine, et sült jääks pärast ikkagi klaar. Umbes keskel, lisasin maitseained. Kogu keetmise etapp võtab umbes 3 tundi. Kui keetmine valmis, võtsin liha ja koodid välja, eemaldasin naha ja tükeldasin lihad peeneks. Kurnasin vedeliku (et ikka loorberid ja piprad kätte saada), valasin koos lihaga uuesti potti, ajasin korraks keema ning jaotasin siis külma veega “töödeldud” kausidesse. Nahk jms läks koerale, vaevalt, et tänapäeval keegi miskit sellist oma süldist leida soovib. Kuna süldi tegemine on ikkagi üks pikk töö, uurisin ka võimalikke säilitusvariante. Üllatuslikult külmutavad päris mitmed perenaised sülti sügavkülmas, enne tarbimist aetakse korraks keema ja jaotatakse kausidesse nagu  muidugi. Pole küll ise proovinud, aga tundub igati kasulik ja mõistlik lahendus. Head sülditamist kallid sõbrad!  Ja mõnusat jõulumenüüde koostamist!

Katt

Isetehtud vanillsuhkur

Olid ajad, kus vanillsuhkur, või õigemini see va vanilliinsuhkur ajas mul harja ikka nii punaseks, et võisin vabalt pikki ja keevalisi vestluseid pidada teemadel, millest ikkagi vanilliin on tehtud, kui kehv ja kahjulik ja kõike muud tema tarbimine on. Tänaseks olen vanem ja rahulikum ning nii kirglikult enam teemat ei võta. Kuid vanilliini põlgan endiselt, eriti arvestades asjaolu, et selle päris õige vanillsuhkru tegemine pole üldse keeruline ega ka kallis. Mina panin oma suhkru maitsestuma nüüd, novembri alguses. See tähendab, et jõulukinkide tegemise ajaks on ta täpselt paras. Väga lihtne ja omanäoline kingitus. Eriti kui juurde otsida mõni viguriga purk ja teha kaunis silt. Jõulud ei ole kaugel, armsad sõbrad:). Tehke ettevalmistusi juba nüüd. Siis on päris jõuluajal hea diivanil pikutada, vaadata Die Hardi ning glögi juua (ikka õige vanillsuhkruga muidugi).

vanill

  • 1.5 kg kvaliteetset ja peeneteralist suhkrut
  • 5 vaniljekauna, sellised korralikud ja suured ja nätsked

Kõigepealt võtsin puhta, umbes 2kg mahutava purgi. Pesin veel kindluse mõttes üle ja kuivatasin paberiga, et mingeid muid aroome ei oleks. Siis võtsin vaniljekaunad ning poolitasin nad noaga, piki kauna. Edasi on hõlbus noaga kogu kaunasisu eemaldada (noaga mööda lahtilõigatud kauna õrnalt lükates). Kogu seemnepudi panin pisemasse kaussi, kus oli u 100g suhkrut. Kui seemned korjatud, tükeldasin kauna u 3-4 tükiks ja pistsin ka need suhkrusse. Nii tegin kõikide kaunadega ja segasin väikese koguse suhkruga läbi. Alles siis segasin ülejäänud suhkru hulka. Suured kauna tükid korjan hiljem välja, neid saab edukalt vaniljekastmete või kreembrülee keetmisel kasutada. Seismise miinimun on nädal, kuid ma soovitaks ikka kauem, Seda aroomikam suhkur saab. Aeg-ajalt segan suhkru läbi, ehk nii päeva paari tagant, et maitsed ühtlustuks ja olgem ausad, see on ka niisama  mõnus ja lõhnav tegevus:).Kinkepurki panen vahetult enne kinkimist.

vanillsuhkur

Igaks juhuks vahemärkusena: vanilliin on puidutööstuse nö jääk, millel on vaniljele sarnane aroom/maitse. Kuna ta on väga odav, kasutab suurtööstus absoluutselt kõikjal just vanilliini (jäätised,koogid,šokolaad jne jne). Soovitan pakendit lugeda ja vanilliiniga asju mitte süüa, kasvõi ainult maitse pärast:)

Katt