Kirsivorm ehk clafoutis

Magustoit Prantsusmaalt. Clafoutis`e retsept on mind alati kokaraamatuid sirvides köitnud. Tundus nii lihtne ja prantsusepärane. Tegemist ongi klassikalise Prantsuse magustoiduga, mis saavutas oma kodumaal populaarsuse 19.sajandil. Põhimõtteliselt võib täidiseks kasutada igasuguseid vilju, klassikaliselt ploomid, mustikad, vaarikad, kuid siis on magustoidu nimi flaugnarde.

Tegemine on iseenesest lihtne. Vaatasin retsepti nii Nami-Nami lehelt, kui ka oma erinevatest magustoitude raamatutest ning kujundasin endale sobiliku retsepti. Kõige tüütum oli kogu asja juures kirsside puhastamine.

Ained:

  • 700 g kirsse
  • mõned supilusikad suhkrut kirssidele raputamiseks
  • vormi määrimiseks võid
  • 130 g jahu
  • 80 g suhkrut
  • 1 tl vanillisuhkrut
  • 3 dl vahukoort
  • 3 muna
  • 1 tl vanilliekstrakti

Puhastasin kirsid ja ladusin võitatud ahjuvormi põhja. Raputsin mõned supilusikad suhkrut peale. Seejärel segasin kausis jahu, suhkru ja vanillisuhkru. Teises anumas vahustasin kergelt vispliga vahukoort, jäi ikkagi väga voolav, lihtsalt natuke vahune. Kolmandas kloppisin lahti munad ja vanilliekstrakti. Segasin vedelad osad kokku ja valasin tasakesi pidevalt segades jahule juurde. Valmis segu valasin kirssidele, ahi 190 kraadi ja 35 minutit. Küpses ilusti ära, maik oli küllaltki hapukas, mul olid muidugi väga hapud kirsid ka. Meenutab veidi lapsepõlve saiavormi või mingisugust ahjupannkooki. Hea lihtne roog, mida kirsihooajal proovida.

clafoutis1

Mulle tundub, et pisut vähem oleks vist võinud ahjus olla. Võib-olla ka mitte, igatahes internetis olevad pildid antud magustoidust tunduvad olevat vähem küpsetatud.

Head proovimist!

Katt

Kõige lihtsam salat maailmas

See on selline salat, mille retsepti ei peaks tegelikult üldse kirjutamagi. Arvan, et kõigil on mingi selline toit, mille lihtsalt viskad kokku ja ongi kõik. Minul on üheks sellistest just seesama salat. Tegin seda hiiglasliku poti jaanipäeva grilli kõrvale, sobis väga hästi. Olen muidu sellise tugevama maiste sõber, kuid kuna põhiroaks oli ikkagi grillilt tulev, tegin salati väga tagasihoidliku.

500 g pennet või muud lemmikut pastat

1 suur pikk kurk

2 suurt peotäit pisikesi tomateid

2 suurt peotäit lehtsalatit

200-300 g hapukoort

200-300 g lahjat majoneesi

salat

Keedad pasta soolaga maitsestatud vees ära, mitte just kõige pehmemaks. Oluline on vett piisavalt soolaga maitsestada. Pasta on võimalik täiesti ära rikkuda, kui soola ei lisata õiges koguses keetmise ajal,  samuti “vajab” pasta soolast vett, et oma muude omadustega eputada. Ei soovitata lisada õli (mida mõni aeg tagasi veel tehti), õli muudab pasta pinda, kastme (näiteks bolognese) maitsed ei saa pastasse nö sisse. Edasi loputad külma veega. Kurk juppideks, ise vaatad kui suuri ampse soovid, mulle meeldib üldiselt kurk maksimaalselt suureks jätta. Seda kahel põhjusel, nimelt on nii maitse palju mõnusam ning kurgis olev kasulik kraam on just koores ning koort hakkides hakkab kõik kasulik sealt kiirelt kaduma. Salati rebid suupäraseks, tomat pooleks (mina raputan alati tomatile ka pisut pipart). Segad kõik kokku ja valmis ta ongi. Väga mahe ja just sobilik tugevamaid maitseid toetama. Kogus paras suuremale seltskonnale.

Njämm-njämm sõbrad!

Katt

Mmmaasikad! Maasikamoos vanilje ja basiilikuga. Maasikate kuivatamine.

IMG_2579

Milline luksus on istuda arvuti taga, ampsata päeval tehtud rullbiskviiti ja kirjutada moosidest! Kas te ei leia? Toit on üks kummaline asi, tal on nimelt omadus muuta peaaegu kõik halb heaks ja hea veel paremaks. Kahjuks kehtib aga ka reegel, et kõik väga hea on kas illegaalne, amoraalne või paksukstegev (Murphy seadus), nii et selles mõttes ei olnud toidublogi pidamise idee vast kõige parem :D.

Igatahes olen teinud sel aastal kolme sorti maasikamoosi. Ma küll ühes esimeses postituses hõiskasin suure suuga, kuidas mulle maasikast keedumoos väga ei istu, kuid kui tasuta maasikat kilode kaupa käes ning sel aastal ise maasikaid üldse süüa ei saa, siis peab ikkagi hoidistama hakkama. Esimene moos oli tavaline ja “igav”. Maasikas, suhkur, põmm ja kõik. Teine oli veidi huvitavam:

2 kg maasikaid

1 kg suhkrut

1 vaniljekaun

Panin maasikad suhkruga keema, lõikasin vaniljekauna pooleks, tõmbasin noaga seemned koorest välja, panin nii seemned kui ka koore maasikate ja suhkruga keema ja keetsin, nii umbes 15-20 minutit. Purgid steriilseks, moos kuumalt sisse (vaniljekauna võtsin kahvliga välja)  ja valmis. Maik on päris mõnus, soojana ei saanud eriti sellest vaniljest aru, nüüd kui moos juba jahtunud, on päris tugevalt tunda.

Kolmas moos on Oma Maitse juuni numbri retsept. Maasikamoos basiilikuga. Sobivat hästi juustumoosiks, st erinevate juustude juurde lisandiks ja maitse täiustamiseks. Tegin esialgu väga tillukese koguse.

1 kg maasikaid

350 g suhkrut

25  keskmise suurusega basiilikulhete

Suhkur ja maasikad lasin korraks keema, edasi lasin podiseda tasasel tulel nii 30 minutit. Lisasin basiilikulehed ja töötlesin kogu kupatuse saumikseriga läbi. Esialgu tundus küll, et tegu on lapsepõlvest pärit naabritädi oblikasupiga, kuid peale hoolsamat mikserdamist, läks asi paremaks. Retsept soovitas veel kogu moosi läbi sõela ajada, kuid mina ei viitsinud. Samuti ütleb retsept, et moos on pigem külmkapi moos suvehooajaks. Tõenäoliselt sellepärast, et moos ei ole purki panemise hetkel enam keev. Mina lasin aga kõik korraks uuesti keema ja kavatsen baasika(basiilik+maasikas)moosi tavalisel viisil hoiustada. Maitse on väga põnev, selline kummaline tunne, maitsed ja siis mõtled hetke, ja siis kohe tahad veel! Proovisin kodus olnud parmesaniga ka ja oioi kui hästi sobib. Kui veel mõne jupi cheddarit ka saaks….Igatahes seda tahan veel teha!

basiiliku moos

Lisaks kuivatasin ühe suure laari maasikaid oma semu-severinil, tegin jupid liiga õhukesed, kuivasid peaaegu läbipaistvaks kelmeks. Maitsev on ikka,  sobilik müslile lisada ja niisama krõbistada. Hmm…tegelikult võiks kuivatada väiksemaid tervelt ja suuri poolikult ja neid siis kuivanuna näiteks valgesse šokolaadi kasta. Vot nii.

IMG_2670

PS Kes veel endiselt pole algust teinud maasikate talletamisega karmideks novembri hommikuteks… siis kuri on kohe karjas, kui te seda täna tegema ei hakka!

Njämm sõbrad!

Katt

Imeilusat ja salapärast jaanipäeva!

Ja käes ta ongi! See salapärane ja sume aeg. Terve pika talve ootame ja loeme päevi. Kes ootab grilli ja napsu, kes sõnajalaõisi. Alati on jaanipäeval kellegi sünnipäev, pulmaaastapäev… Minu jaanipäev on sel aastal teistmoodi, ei ole enam varaste tundideni grillitamist, samuti jääb  kesvamärjukese ring vahele. Kuid kummaline ootusärevus on ikkagi sees. Lapsepõlves oli jaanipäev pisut teistmoodi, eks lapsele vast ongi. Oluline oli suur lõke ning asjaolu, et lubati hommikuni üleval olla. Väga hästi meenub ühe konkreetse jaanipäeva lõhn, selline sume ja magus. Ööbikud laulsid, lehed sahisesid, mäletan isegi seda pehme öötuule tunnet oma nahal. Ei siis hoolinud šaslõkist ega maiustest, lihtsalt niisama oli põnev ja salapärane. Ehk on sel aastal mul võimalus neid kaugeid lapsepõlve tundeid uuesti kogeda.

Nautige ilma ja Eesti võrratut suve!

Katt

IMG_2583

Rummipott ehk rum pot ehk rumtopf

Rummipoti tegemine on jällegi üks selliseid asju, mis mul juba mitu aastat hinges on pakitsenud. Kuid küll olen jäänud marjadega hiljaks, st rummipott on meelde tulnud peale maasikahooaega, küll pole leidnud sobivat anumat. Samasugune olukord tundus juba seegi kord tekkivat, sest endiselt oli probleemiks anuma puudumine. Kuid sel aastal on maasikad omast käest võtta, nii et pidi pingutama! Otsisin sobivat (nagu härra Internet kirjeldas) anumat nii Kaubamajast kui ka Säästumarketist, kuid igal pool vaid 1-2 liitrit mahutavad. Õnn tuli õuele tänu Pärnu Maximale, kus selliseid suuri purke on kohe ohtralt.

Rummipoti tegemine käib köögikuninganna Maire Suitsu õpetuste järgi nii:

Alustad suure (4-7l) anuma täitmist maasikate, suhkru ja viina/rummiga, ja soovitavalt  juulis või juuni lõpus, nii kuidas maasikad tulevad. Edasi tuleb samasse nõusse iga uue marja/vilja valmides uus kiht suhkru, viljade ja alkoholiga. Hoiad siis pimedas ning lõpuks sööd kogu viljakraami jõulude ajal jäätise või muu magustoiduga ära ning alkoholist tulevat ideaalne jõulunaps! Nu sellist asja peab ju proovima! Eriti arvestades asjaolu, et ma olen täielik jõulude fanaatik, võib isegi öelda maniakk. Mõte, et võin juba nüüd, juuni lõpus, alustada ettevalmistustega jõuludeks ajab mu nii elevile, et… Igatahes mina tegin nii:

600 g mu suvila parimaid maasikaid

4 dl suhkrut

7 dl valget rummi

Puhastasin maasikad, pesin ja kuivatasin, lõikasin pooleks ning panin ööseks suhkruga läbi-segi külmkappi, et suhkur saaks sulada. Järgmisel päeval pesin oma rummipoti anuma keeva veega ( Maire Suitsu kirelduses seda polnud, kuid mulle lihtsalt meeldib mõelda, et anum oli absoluutselt puhas 🙂 ). Kuivas ta vee kuumusest ise ära ning tõstsin kulbiga maasikamögina sinna põhja, valasin peale 7 dl rummi, katsin nõu suudme toidukilega ning surusin veel plastikust kaane ka peale. Jube ilus vaadata! Maasikad särasid, rumm sillerdas…ahhh… ilus! Tegelikult küll lihtsalt marjad vedelikus, aga mõte, mis sellest kõik välja tuleb, sunnib veidike üle romantiseerima 🙂

Nüüd ootan vaarikaid! Seejärel sõstraid, siis ploome, pirne…

rumdo1

Nagu eelpool sai mainitud, lisatakse iga 4-6 nädala tagant uus kiht vilju (500g puuvilju või marju; 3-4dl suhkrut ning vähemalt 2 dl alkoholi – vähemalt nii palju, et viljad oleksid kaetud).  Hästi sobivad: kirsid, virsikud, pirnid, ploomid, viinamarjad, maasikad, vaarikad, sõstrad, karusmarjad. Luuviljalised poolitada ja eemaldada kivid. Pese nii vähe kui võimalik ning vili peaks olema alati hästi terve ja kvaliteetne. Ei soovitata : metsmaasikaid (nende lisamise kiusatus on suur), põldmarju ja mustikaid, väidetavalt võivad muuta joogi kibedaks, samuti ei sobi rabarber, arbuus, banaani, tsitruselised ja õunad. Vot nii, sobib ju väga hästi meie suviste marjadega. Nii et sõbrad, rummipotid kappi ja talvel maiustama!

rumdo3

Njämm-njämm!

Katt

Maasikad vahukoorega

Paremat nime selle kirjeldamiseks lihtsalt pole olemas, magustoit mekibki just täpselt nii, kui oleks võimalik maitsta vahustel pilvedel peesitavaid maasikaid. Mul pole enam aimugi, kuidas see retsept minuni jõudis. Mäletan ainult seda, kuidas ma, vanust nii 13, lapsepõlvekodus suure köögilaua taga oma pisikesse Spice Girls`i pildiga vihikusse selle retsepti kirjutasin. Olin juba siis, oeh kui palju aastaid tagasi, sellest vaimustuses.  Tegelikult on tegu küll tordiga, kuid mina olen teinud seda alati pokaalidesse või kui eriti kiire, siis lihtsalt igapäevastesse kausikestesse. Kui kodus juhtub Digestive küpsist olema, pudistan seda põhja. Tordina on muidugi uhkem ning üks hea doos nisujahu on ju alati teretulnud! Või mis?

Tordi jaoks küpseta lihtsalt üks liivataigna põhi, nii 400 grammine ja vala täidis sinna peale (põhi peaks olema lahtikäivas u 26 cm läbimõõduga vormis).

Sega omavahel kokku:

400 g maitsestamata kohupiimakreemi/pastat või peeneteralist kohupiima

2 dl suhkrut

1 tl vanillisuhkrut

1 suur apelsin (sellest pigistatud mahl ja riivitud koor)

500 g pooleks lõigatud maasikaid

Edasi paisuta 1 dl-s külmas vees 20 g  želatiini, sulata kuumas vees ja sega tasakesi maasika-kohupiima segusse.

Suures kausis vahusta 6 dl vahukoort, sega kõik tasakesi omavahel kokku ning jaga üsna kiiresti pokaali või koogivormi, milles plaanid maiust külmutada. Suurt torti hoia külmikus vähemalt 5 tundi. Pokaaliga läheb kiiremini.

Jaanipäevaks ideaalne maius!

Katt

IMG_2656

Kuivatatud banaan

Meie peres süüakse üsna sageli igasuguseid pähkleid ja muid kuivatatud krõbuskeid. Eriti kiirelt kaovad kuivatatud banaanid. Arvan, et kui poisiklutt hambad suhu saab, võiksid need tallegi meeldida. Kui aga nende pakendilt lugeda, siis kasutatakse ikkagi säilitusaineid nende tõhusamaks hoiustamiseks. Eks nende ilus välimus ja krõmps olek peab ju kuidagi saavutatud olema. Seega otsustasin proovida kuivatad oma semu-severinil ka banaani.

Mis siin ikka keerulist, võtad banaani, lõikad viilud, laod resti peale, ootad 7 tundi  ja hopsti!

Katt

banaanik