Suvi

Suvi. Käes. Liiga mõnus. Tundub nagu ei võtaks sellest kõike. Kohati tekib paaniline hirm, et lasen ta mööda. Pole ujumas käinud, pole  Eestis ringi tiirutanud, pole piisavalt grillinud, pole kõike värsket selle aasta kraami proovinud. Kalendrisse vaadates tuleb hirm peale, kas tõesti juba pool läbi? Miks selline tobe pinge? Olen rikutud. Ma  ei oska enam hetkes elada…teen plaane pidevalt edasiseks, et koristan veel selle, valmistan veel selle, siis hakkan nautima, siis hakkan puhkama ja mõnulema. Mitu korda  olen ma juba rõdu lauakest ja toole puhastanud, et nende seltsis veeta üks tunnike ja nautida vaadet pisikese eramaja ploomiaeda. Aga olen ma istuma jõudnud, ei. Täna jälle puhastasin lauakese tolmust, plaanid on suured. Kogu aeg tuleb midagi vahele ja siis lohutan ennast jälle mõtetega, et varsti…varsti saab tuba korda ja linnakäigud tehtud, küll siis. Kuid ei tule see siis, kohe kuidagi ei tule. Miks ma ei oska hetkes elada? Telekas, arvutid, pinnapealne suhtumine ümbritsevasse. Kes õpetaks jälle elama? Kes õpetaks loodust kuulama?  Kas on veel aega? Arvan, et nii mõnedki on samasuguses vaevas, eks sellepärast kolitakse tagasi maale, tagasi sinna, kust me kõik pärit oleme. Äkki tung juurte juurde ajabki ärevaks? Ajab tühja sahmima, teeb koguni õnnetuks?

Terve talve unistasin just sellisest hommikust – parajalt soe ja värske, piiritajad tiirutavad peakohal. Kõht värskeid koduaia saadusi täis (ikka päris imeline, kui rikkalikult on kõike praegusel hooajal saada). Nii et, tüdruk, naudi momenti, kurat võtaks!

 

sibul

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s