Rummipott vol 3 ehk rummimarjadega keeks

Ei möödu ühtegi jaanuarit minu elus ilma tõsiselt haige olemiseta. Ja ei ole ka see aasta mingi erand. Kurivaim küll! Mis aitaks? Ikka rummipott 🙂
Tegelikult küll mitte, sest siis on nii paha olla, et alkoholis ligunenud marjad tunduvad küll viimase asjana mida tarbida. Aga peale seda – super! Kolasin mööda blogisid ja otsisin pikalt retsepti, kuhu kasutada ära rummijoogist järele jäänud marjad. Proovisin neid süüa jäätisega, nagu enamus kohti soovitavad, kuid minu jaoks on see ikkagi väga vänge värk. Liiga vänge, peaaegu et võimatult vänge! Nii leidsin  sellise lehekülje ning kasutasin mainitud toiduainete vahekordi. Midagi kuskil läks aga nihu, sest tainast oli mul küll ligi kahe koogi jagu! Nii tegin lisaks pisikesi rummimarjadega keeksitaignast pannkooke. Kõhe, mis? Ülejäänu, mis aga ilusti 21 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi sisse valasin ja valmis küpsetasin, kohta ei ole ühtegi halba sõna öelda. Ainult häid, eriti heaks läksid sõnad peale 2-3 päeva, kui kook korralikult fooliumis taheneda oli saanud.
IMG_4001
Minu keeks:
  • 800 g rummis ligunenud ploome, maasikaid ja vaarikaid
  • 200 g võid
  • 200g suhkrut
  • 300 g jahu
  • 4 muna
  • 3 tl küpsetuspulbrit
  • 3 tl kaneeli, muskaadi ja kardemoni segu
  • 150 g purustatud metsapähkleid
Mikserdasin soojenenud või ja suhkru, lisasin ükshaaval munad. Valasin tasapisi marjasegu sinna hulka ja samal ajal mikserdasin edasi, et suured ploomid ka pisut katki läheksid. Päris kõike marjasegu korraga ei lisanud, vahepeal lisasin omavahel segatud kuivained, siis jälle rummimarjad ja mikserdasin. Valmis segu valasin küpsetuspaberiga kaetud vormi (ära päris täis vala) ja küpsetasin 170 kraadi juures 1.5 tundi. Kui kook korralikult jahtunud, mähi fooliumisse ja lase paar päeva seista.
Nüüd mõtlen, et oleks lihtsalt pidanud suurema vormi võtma… Mitte neid kummalisi pannkooke tegema. Njah. Õnneks on mul veel 800 g marju varuks. Ja kui keegi nüüd mõtleb, et mis, sellist kooki tehakse ju jõulu ajal. Siis jõulu ajal on niigi palju igasugu värki süüa ja juua. Midagi paremat peab ikka jaanuarisse ka jätma!
Katt
Advertisements

Granaatõunajäätis, lihtsalt!

Jäätis on selline magustoit, et kui peaksin valima ühe toidu, mida terve oma ülejäänud elu süüa, siis …see oleks jäätis. Jäätisemasinat mul küll ei ole ja ka poe valik on Eestis üsna kehv (kui tahaks  glükoosisiirupi ja värvainete vaba), kuid aeg-ajalt saan endale seda luksust ikkagi lubada.  Hädast aitab välja Nigella Lawson, kelle retsepti järgi valmib väga kerge vaevaga ja jäätisemasinat kasutamata suurepärane jäätis.

  • 2 granaatõuna (mina ostsin suurema sületäie talvekaunistuseks vaagnale ja aeg-ajalt eemaldan siis seal mõned jäätise jaoks)
  • 1 suurem laim
  • 170 g tuhksuhkrut
  • 500 ml vahukoort

IMG_4035

Kindlasti soovitan kasutada päris granaatõunu, mitte valmismahla! Maitse erinevus on märkimisväärne. Kõigepealt pesin granaatõunad puhtaks ja lõikasin pooleks. Pigistasin sõela kohal nii palju mahla välja kui vähegi sain, samuti nokkisin sinna seemned jamuljusin viimased sõelal suure lusikaga katki. Pigistasin hulka ka laimi. Segasin juurde tuhksukhrku ning kui suhkur oli sulanud, lisasin vahukoore ning alustasin vahustamist. Peale pehmete vahutippude moodustumist valasin kraami ettevaatlikult külmutamiseks sobilikku karpi, mille sulgesin korralikult. Arvan, et tegu võis olla kahe liitrise karbiga. Külmub üsna kiiresti, esimesi proovi ampse tegime juba 4 tunni möödudes. Kui jäätis täiesti läbi külmub, peab enne serveerimist laskma tal korralikult sulada. Muidu kannatab maitse ja tekstuur. Just pisut sulanuna on jäätis parim!

Katt

Isetehtud pelmeenid ja turult toodud pelmeeniraud

Mis siin salata, olen pelmeeni austaja juba lapsepõlvest. Aga alati on mul nendega selline keeruline suhe olnud, poe pelmeenide koostis on sageli jube kehv, pea kõigis on E621 sees ja igasugu muud prahti veel lisaks. Pelmeene ise teha tundus aga ilmvõimatu ja absoluutselt liiga keeruline. Kuni ühel õhtul sõbraga juttu ajades läks vestlus pelmeenidele ja enam neid peast ei saanud. Järgmisel hommikul, peale pikka googeldamist ja toidufoorumite külastamist, seadsin sammud Tartu turul olevasse poekesse kindla sooviga tuua endale pelmeeniraud. Ja tõingi, imeilusa Ukraina raua, milles 37 auku (lugesin mitu korda üle ja ikka sain 37, kuigi see tundub kummaline). Muideks, pelmeeniraual oli kaasas ametlik sertifikaat, seerianumbri ja tootmiskuupäevaga. Väga uhke! Muidugi ostsin turult ka hakklihad ja ilusad Peipsi sibulad.

Retsepte on liikvel palju, proovisin nami-nami varianti, mis väidetavalt kuulsa venelanna, Svetlana Andrejeva, veel kuulsam pelmeeniretsept. Vähendasin pisut koguseid, sest 0.7 kg jahu tundus esimeseks katsetuseks palju. Pärast muidugi, kui oma detsiliitrid ära kaalusin, sain ikkagi peaaegu 0.7 kg.  Igatahes, midagi läks kuskil pisut valesti, või on siis mul toas lihtsalt väga kuiv, kuid tainas oli ilmselgelt liiga tihke ja rullimine võttis põsed õhetama. Lisasin tunde järgi vett, mis olukorda oluliselt parandas. See ka esimene märge endale järgmiseks pelmeeniteoks! Ja kui ma nüüd vaatan kriitiliselt oma retsepti üle, siis väga proua Andrejevat siia järele ei jäänudki. Aga head tulid sellegi poolest 🙂

Tainas:

  •  umbes 600 g tavalist nisujahu
  • 1 muna
  • 1.5 dl vett (pärast lisasin tasapisi juurde, kuni tainas oli töödeldav)
  • noaotsaga soola

Valasin jahu lauale, lõin muna sekka, samuti vee ja hakkasin sõtkuma. Esialgu tundub kogu see lugu üks suur jahu hunnik. Siinkohal ära ole liiga rutakas vee lisamisega! Sõtkumine võtab aega, ikka ühtepidi ja teistpidi. Kui tainas oli mõnus elastne, jätsin ta pisukeseks seisma. NB! Jälgi, et köök ei oleks väga kuum ja kuiv, muidu kipub tainas pealt seistes kuivama. Aga võib olla oli seegi mu liiga kuiva taina viga.

Täidis:

  • umbes 550-600 g hakkliha, milllest veidi üle poole oli loomahakkliha. Hakkliha ei lähe nii palju, mina võtsin teadlikult suurema koguse, kuna tahan alati oma täidiseid maitsta. Loomulikult praetult!
  • 1.5 keskmist sibulat väga peeneks tükeldatud, võid muidugi ka läbi hakklihamasina ajada, aga mulle pisikesed tükid sobivad
  • küüslaugupipart
  • soola
  • soovi korral muid ürte

pelmeenitegu

Täidise komponendid segasin lihtsalt kokku ja pruunistasin prooviks pannil pisikesed kogused. Maitse õigeks saamine võttis täpselt 3 korda. Jätsin täidise ehk pisut liiga soolaseks, kuna kujutasin ette, et mingisugune osa sellest soolast läheb hiljem kaotsi. Ja see ei olnud vale otsus!

Sellest kogusest tuli umbes 37 x 2 pelmeeni ja ka pisike peotäis äärematerjali, mis rullimisest üle raua serva jääb. Selle keetsin niisama pastana ära. Uuesti kasutada seda ei soovita, proovisin alguses, kuid kord rullituna ei jäänud see enam nii ilus ja ühtlane. Ega muud siis midagi, rullisin 1/4 tainast laiaks lapikuks, vaatasin, et mahuks ilusti rauale ja jääks natuke ülegi ning tõstsin “põhja” ettevaatlikult rauale. Surusin aukudesse sõrmega pisikesed süvendid ja täitsin hakklihaseguga. See on nüüd ka lihtsalt katsetamise koht. Liiga palju täidist surub rullimise ajal külgede pealt välja, liiga vähe on… noh liiga vähe :D, kes siis ainult tainast tahab. Kui täidis paigal, tõstsin teise samasuguse rullitud ringi tainast oma “hamburgerile”. Vajutasin õrnalt käega peale ja hakkasin kogu seda kaadervärki rullima. See oli vist kõige hirmutavam koht, olin üsna kindel, et kõik läheb laiali ja moodustub üks suur ja toores ja ümmargune tšeburek. Aga ei tulnud! Ukraina raud moodustas imeilusaid pisikesi pelmeenikesi. Esimese rauatäie keetsin soolaga maitsestatud vees (lisasin ka 3-4 loorberilehte, nagu suured pelmeenisõbrad soovitasid) pehmeks u 10-12 minutiga. Paraku nii mõnigi neist kees katki. Teise rauatäie pelmeenid vajutasin servadest kergelt kokku, ja tundub, et see aitas.

pelmeenitegu2

Tegelikult ei ole midagi keerulist, üks korda läbi teha ja märkida oma mõtted üles. Järgmine kord läheb juba oluliselt ladusamalt! Ma loodan ainult, et ma tulen oma postitust lugema, kui uuesti neid tegema hakkan! Ah ja veel, ma soovitaks teha korraga väga suur kogus, võtta sõber appi ja neid järjest sügavkülmutada. Külmutamiseks on parim viis õhukesel kandikul ühekordse kihina, kui juba külmunud, võid valada ühe söögikorra jao külmutuskotti kokku.

Head pelmeenitamist, sõbrad!

Katt

Verivorstipirukas

Head uut aastat ja olgu uus alati parem kui eelmine! 2013 oli üks kummaline aasta, täis suuri rõõme ja samas ka muret ja muutuseid. Ja nüüd? Mis muud kui kevadet ootama!

Kindlasti on kõigil veel külmkapis vedelemas mõned verivorstid, kuid isu nende järele ei ole enam sama, mis detsembri alguses. Heaks lahenduseks on see lihtne pirukas. Ideed tutvustati sellel jõuluajal mitmes ajakirjas ja ajalehes, muidugi ka nami-namis.

Siinkohal pean kindlasti mainima, et tegin sel aastal esimest korda elus ise verivorsti! Kohe päris verest ja soolikast ja pekist ja tangust. Väga kihvt! Aitäh Üllele ja tema suurepärasele emale!

IMG_3840

  • 400-500 g valmis lehttaignat (sõltub, millise pakendi poest saad)
  • 3-4 verivorsti
  • 1-3 spl pohlamoosi, mina tegin vürtsika mustsõstramoosiga (retsept SIIN)
  • meelepäraseid maitseaineid

Kõigepealt võtsin taigna paariks tunniks toatemperatuurile sulama. Panin ahju sooja u 210 kraadi peale.  Rullisin taigna laiali, määrisin moosiga kokku ja pudistasin verivorsti sisu sinna peale.  Kuna olen igasguguste vürtside ja ürtide hull, siis mina raputasin veel pisut punet ja muskaati sinna otsa. Pisut ka tavalist pipart. Edasi keerasin taigna rulli, nagu teeks rullbiskviiti ja lõikasin sellised parajad 1-2 cm paksused lõigud. Asetasin küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning pistsin ahju. Küpseb üsna kiirelt, rull on valmis, kui taigen on ilus kuldpruun.

Katt