Tomatisupp hakklihaga

See supp sündis lihtsalt – kõik ained mis kapis hetkel olid, ka suppi läksid ja supp sai imemaitsev! Sobib hästi nukravõitu veebruari lõpetama. Eks sedalaadi suppe on liikvel mitmeid, paljudes tomati ja nuudli kooslustes on lisaks ka näiteks oad, kuid kuna ma oa sõber ei ole (ja neid niisama kodus kapis ei leia ka), tuli seekord selline. Head katsetamist!

tomatisupp

  • 400 g hakkliha
  • 1 suurem seller
  • 2 keskmist porgandit
  • ühe pisikese apelsini mahl
  • 2 keskmist sibulat
  • 0.9 l vett
  • 1 purk (u 400g) purustatud tomati tükke (basiilikuga)
  • 200 g tomatipastat
  • 3 spl sojakastet
  • 1 puljongikuubik
  • 2 spl suhkrut
  • 1.5 dl pisikesi nuudleid

Kuna minu potil ei ole väga paksu põhja, kuumutasin hakkliha sibulaga esialgu eraldi pannil ära, alles seejärel valasin supipotti, kuhu lisasin tükeldatud porgandid ja selleri, pigistasin apelsinist mahla, tühjendasin mõlemad tomatitoote pakid ja erinevad maitseelemendid (suhkur, soja, kuubik). Lasin podiseda u 30 minutut, aeg-ajalt lisasin kuuma vett juurde, kuni supi paksus mind rahuldas, selleks kulus u 0.9 l vett. Kui ained enam vähem pehmed, lisasin nuudlid ja keetsin, kuni viimased olid valmis. Maitse enne serveerimist, võimalik, et leem tahab pisut soola või pipart juurde! Supil on mõnus, kergelt magushapukas mekk!

Ka

Spagetivorm

Üks vana sõber lapsepõlvest. Tegin seda kindlasti juba siis, kui aastanumbrid algasid ühega. Millegipärast oli nüüd tulnud sisse suur paus, liiga suur. Viga saab koheselt parandatud ja roog uuesti menüüsse võetud! Veidi mäkerdamist on, kuid maitse ja, mis seal salata, kogus korvavad vaeva. Saab vabalt soojendada ka järgmisel päeval. Tõenäoliselt on algmõte pärit taaskord mõnest vanast Kodukirjast.

  • u 400 g spagette (saab hakkama ka vähemaga)
  • 400 g hakkliha
  • 1 väga suur sibul
  • 2 porgandit
  • 3 pisikest küüslauguküünt
  • 400 g purustatud tomateid (tšilliga)
  • kuivatatud ürte 1-2 tl (nt basiilik või muu meelepärane)
  • 40-50 g võid
  • 0.5-1 dl tavalist nisujahu
  • 6-7 dl “kanget” piima
  • soola ja pipart
  • 150 g riivjuustu

Kõigepealt spagetid (kiidan väga Barilla pastatooteid) soolasesse vette keema. Samal ajal praen hakkliha, üsna praadimise alguses lisan ka tükeldatud porgandid ja enne valmimist sibula ning küüslaugu. Järgmisena valan peale tomatisegu, ürdid ja soola/pipra. Jätan hauduma ning seejärel kindlasti maitsen! Ja vajadusel siis soola või pipart juurde. Spagette tasub keeta mõõdukalt, see tähendab, et liiga pehmeks kindlasti keeta ei tohiks. Viimase üksikkomponendina teen kastme, selleks sulatan või ja segan selles jahu võimalikult ühtlaseks pastataoliseks massiks ning hakkan siis tasapisi piima lisama, ise kogu aeg usinalt segades. Kui kaste peaaegu valmis, maitsestan soolaga. Kui kõik 3 osa valmis, laotan nad kihiti vormi. Kõige alla pasta, siis tomatisegu ja peale kaste ning tavaliselt jagub antud kogustest teha ka teine ring. Peale raputan juustu ja pistan 230 kraadisesse ahju u 20-30 minutiks. Lihtsalt suurepärane talvetoit!

spagetivorm

Katt

Kodu(igatsuse) kotletid ja Soome toit

Huh, küll ikka võõras toit on harjumatu. 3 nädalat on möödunud mõõdukalt kiiresti, tuleb möönda, kuid mitte piisavalt kiiresti. Igatsus koduste maitsete järele on kuidagi eriti aktuaalne. Ei istu mulle need kümnes erinevas variandis lihapallid, ei hooli ma kummalistest kaneelikuivikutest (mis lugu nendega on, ma veel aru saanud ei ole, nad on kõikjal ja ka neid on terved seinatäied kaupluses). Lisaks on peaaegu kõik piimatooted rasvavabad – piim, kohupiim, jogurt jne. Juustuga on küll paremad lood, kuid eriti kehv on asi hapukoorega või õigemini selle analoogide leidmisega. Olgu öeldud, et ma ei ole kuskil Keenias vaid siinsamas Soomes, kuskil keskel. Ja kindlasti ei ole see söögiasi ka nii hull, kui mulle tundub, aga millegipärast on hetkel kogu trots ja koduigatsus koondunud toidule.

Ikaldasin siis tänagi rasvavaba kohupiimaga ja tundsin, et aitab! Võtsin sügavkülmast hakkliha, kasutasin google`i tõlkeabi riivsaia nimetuse tõlkimiseks (poe tiir tuli muidugi ka teha) ning hakkasin kotlette tegema. Tuli umbes 20 muhedat kotletti.

  • 750 g segahakkliha
  • 1 väga suur sibul hakitult
  • 3 keskmist muna
  • 2 peotäit riivsaia
  • soola ja pipart

Segasin kõik ained kätevahel kausis kokku, lisasin 2 tl soola (olgu öeldud, et mul on mingisugune roosa öko sool ja see võib vabalt olla mahedam kui tavaline) ja tegin proovipraadimise. Oli liiga mage, segasin soola juurde ja praadisin uuesti. Siis sai täpselt paras. Oeh, korraks oli kodu tunne…

IMG_20141009_210501

Katt

Köögiviljapõhjal lahtine pirukas

Mõte jahuvabast pirukapõhjast keerles mu teadvuses juba eelmisest sügisest, kirjud ja ilusad välismaa blogid teevad neid juba ammu. Minu mõte materialiseerus lõpuks tänu sellisele postitusele, ja no oli ka viimane aeg 🙂

IMG_4996

Tegemine tundus esialgu suuremat sorti mäkerdamisena, palju potte ja panne jms. Tegelikkuses oli mäkerdamist ainult pisut vähem kui arvasin, ühesõnaga esmakordsel tegemisel ikkagi oli. Kuid mida kord edasi, seda loogilisemaks ja lihtsamaks protsess läheb. Minu probleem on kindlasti ka vähene eelnev aurutamise kogemus. Auruteid ja muid vidinaid mul ei ole. On tavaline roostevabast terasest pott ning enam-vähem sama suure läbimõõduga metallist sõel. Ja nii ma aurutangi ja üsna edukalt muideks. Vesi poti põhja, sõel peale (nii, et sõel ja vesi üksteist ei puudutaks) ja sõelale aurutamist ootavad viljad. Kaas peale ja minek. Vahepeal sorgin kahvliga küpsust kuni vili piisavalt pehme. Konkreetse klassikalise suure ahjuplaadi jaoks aurutasin bataati ehk maguskartulit, plaanis oli küll lisada ka pastinaaki või lillkapsast, aga juhtus hoopis nii, et bataat kaalus puhastatult täpselt 600 grammi ja muu vilja lisamine ei olnud enam mõtekas. Põhja maik jäi küll kerge magusa  alatooniga, kuid väidetavalt teised sööjad seda ei tundnud. Ikkagi, soovitan bataadile lisada midagi neutraalset (pastinaak, kaalikas, lillkapsas jne).

  • 600 g puhastatud köögivilja, minul sel korral ainult bataat
  • 3 muna
  • 3 spl täisterajahu
  • 100 g riivjuustu
  • soola ja pipart

Kui köögivili aurutatud, vajutasin ta kahvliga puruks, segasin juurde lahti klopitud munad, jahu ja juustu. Samuti soola ja pipra. Laotasin põhja küpsetuspaberiga kaetud suurele ahjuplaadile ning küpsetasin  200 kraadi juures põhja tahenemiseni. Samal ajal tegin ükshaaval täidise komponendid:

  • 200 g seeni (sobivad igasugused seened, millele piisab praadimisest)
  • 1 porru
  • 200 g puhastatud sibulat
  • 150 g viilutatud oliive (oliivi puhaskaal)
  • 500-600 g hakkliha
  • 200 g tomatikastet (pastakaste)

Kõigepealt viilutasin  porru ning sibulad ja kuumutasin pannil väikese õliga klaasjaks. Seejärel praadisin samal pannil (peale lauguliste eemaldamist) viilutatud seened.  Kui seened olid oluliselt väiksemaks tõmmanud ning õrnalt pruunid, valasin nad kaussi ja  kasutasin praadimiseks sama panni, kuhu jäi seentest mõnusat kastet.  Hakkliha küpsetasin peaaegu valmis, napilt enne lõppu lisasin tomatist koosneva pastakastme. Võid kasutada muidugi ka tavalist tomatipastat, kuid kuna minul on veel järel eelmisel sügisel tehtud tomatikastmeid (tomat/sibul/õun/äädikas), kasutasin maitse andmiseks seda. Edasi ootasin kuni vedelik hakklihasegult maksimaalselt ära auras. Selleks ajaks oli pirukapõhi küps ning võisin alustada kihtide laotamist. Kõige alla läksid laugud, seejärel üritasin võimalikult ühtlaselt jaotada hakkliha, sinna peale seened ja oliivi viilud. Järgmisena kate:

  • 3 muna
  • 3 dl kohvikoort
  • 100 g riivitud mozzarellat
  • soola ja pipart

Katte ained segasin kokku ja valasin ühtlaselt pirukale otsa, edasi jääb ainult veel küpsetada 200 kraadi juures u 30-40 minutit. Ja valmis ta ongi. Toidab suurema seltskonna muretult!

Katt

 

Isetehtud pelmeenid ja turult toodud pelmeeniraud

Mis siin salata, olen pelmeeni austaja juba lapsepõlvest. Aga alati on mul nendega selline keeruline suhe olnud, poe pelmeenide koostis on sageli jube kehv, pea kõigis on E621 sees ja igasugu muud prahti veel lisaks. Pelmeene ise teha tundus aga ilmvõimatu ja absoluutselt liiga keeruline. Kuni ühel õhtul sõbraga juttu ajades läks vestlus pelmeenidele ja enam neid peast ei saanud. Järgmisel hommikul, peale pikka googeldamist ja toidufoorumite külastamist, seadsin sammud Tartu turul olevasse poekesse kindla sooviga tuua endale pelmeeniraud. Ja tõingi, imeilusa Ukraina raua, milles 37 auku (lugesin mitu korda üle ja ikka sain 37, kuigi see tundub kummaline). Muideks, pelmeeniraual oli kaasas ametlik sertifikaat, seerianumbri ja tootmiskuupäevaga. Väga uhke! Muidugi ostsin turult ka hakklihad ja ilusad Peipsi sibulad.

Retsepte on liikvel palju, proovisin nami-nami varianti, mis väidetavalt kuulsa venelanna, Svetlana Andrejeva, veel kuulsam pelmeeniretsept. Vähendasin pisut koguseid, sest 0.7 kg jahu tundus esimeseks katsetuseks palju. Pärast muidugi, kui oma detsiliitrid ära kaalusin, sain ikkagi peaaegu 0.7 kg.  Igatahes, midagi läks kuskil pisut valesti, või on siis mul toas lihtsalt väga kuiv, kuid tainas oli ilmselgelt liiga tihke ja rullimine võttis põsed õhetama. Lisasin tunde järgi vett, mis olukorda oluliselt parandas. See ka esimene märge endale järgmiseks pelmeeniteoks! Ja kui ma nüüd vaatan kriitiliselt oma retsepti üle, siis väga proua Andrejevat siia järele ei jäänudki. Aga head tulid sellegi poolest 🙂

Tainas:

  •  umbes 600 g tavalist nisujahu
  • 1 muna
  • 1.5 dl vett (pärast lisasin tasapisi juurde, kuni tainas oli töödeldav)
  • noaotsaga soola

Valasin jahu lauale, lõin muna sekka, samuti vee ja hakkasin sõtkuma. Esialgu tundub kogu see lugu üks suur jahu hunnik. Siinkohal ära ole liiga rutakas vee lisamisega! Sõtkumine võtab aega, ikka ühtepidi ja teistpidi. Kui tainas oli mõnus elastne, jätsin ta pisukeseks seisma. NB! Jälgi, et köök ei oleks väga kuum ja kuiv, muidu kipub tainas pealt seistes kuivama. Aga võib olla oli seegi mu liiga kuiva taina viga.

Täidis:

  • umbes 550-600 g hakkliha, milllest veidi üle poole oli loomahakkliha. Hakkliha ei lähe nii palju, mina võtsin teadlikult suurema koguse, kuna tahan alati oma täidiseid maitsta. Loomulikult praetult!
  • 1.5 keskmist sibulat väga peeneks tükeldatud, võid muidugi ka läbi hakklihamasina ajada, aga mulle pisikesed tükid sobivad
  • küüslaugupipart
  • soola
  • soovi korral muid ürte

pelmeenitegu

Täidise komponendid segasin lihtsalt kokku ja pruunistasin prooviks pannil pisikesed kogused. Maitse õigeks saamine võttis täpselt 3 korda. Jätsin täidise ehk pisut liiga soolaseks, kuna kujutasin ette, et mingisugune osa sellest soolast läheb hiljem kaotsi. Ja see ei olnud vale otsus!

Sellest kogusest tuli umbes 37 x 2 pelmeeni ja ka pisike peotäis äärematerjali, mis rullimisest üle raua serva jääb. Selle keetsin niisama pastana ära. Uuesti kasutada seda ei soovita, proovisin alguses, kuid kord rullituna ei jäänud see enam nii ilus ja ühtlane. Ega muud siis midagi, rullisin 1/4 tainast laiaks lapikuks, vaatasin, et mahuks ilusti rauale ja jääks natuke ülegi ning tõstsin “põhja” ettevaatlikult rauale. Surusin aukudesse sõrmega pisikesed süvendid ja täitsin hakklihaseguga. See on nüüd ka lihtsalt katsetamise koht. Liiga palju täidist surub rullimise ajal külgede pealt välja, liiga vähe on… noh liiga vähe :D, kes siis ainult tainast tahab. Kui täidis paigal, tõstsin teise samasuguse rullitud ringi tainast oma “hamburgerile”. Vajutasin õrnalt käega peale ja hakkasin kogu seda kaadervärki rullima. See oli vist kõige hirmutavam koht, olin üsna kindel, et kõik läheb laiali ja moodustub üks suur ja toores ja ümmargune tšeburek. Aga ei tulnud! Ukraina raud moodustas imeilusaid pisikesi pelmeenikesi. Esimese rauatäie keetsin soolaga maitsestatud vees (lisasin ka 3-4 loorberilehte, nagu suured pelmeenisõbrad soovitasid) pehmeks u 10-12 minutiga. Paraku nii mõnigi neist kees katki. Teise rauatäie pelmeenid vajutasin servadest kergelt kokku, ja tundub, et see aitas.

pelmeenitegu2

Tegelikult ei ole midagi keerulist, üks korda läbi teha ja märkida oma mõtted üles. Järgmine kord läheb juba oluliselt ladusamalt! Ma loodan ainult, et ma tulen oma postitust lugema, kui uuesti neid tegema hakkan! Ah ja veel, ma soovitaks teha korraga väga suur kogus, võtta sõber appi ja neid järjest sügavkülmutada. Külmutamiseks on parim viis õhukesel kandikul ühekordse kihina, kui juba külmunud, võid valada ühe söögikorra jao külmutuskotti kokku.

Head pelmeenitamist, sõbrad!

Katt

Kirsimoos ja pisut untsus sööginädal (+täidetud suvkõrvits ja kirsikook)

Kirsikook

Nädal oli pikk ja raske. Algas sületäie koduaia kirssidega, millest tegin  kirsikooki, mis kahjuks ebaõnnestus. Võtsin kogemata liiga suure vormi (läbimõõduga 30 cm tavalise 24cm asemel), kõik kadus kuidagi vormi põhja ära, küpsistest põhi ei hoidnud absoluutselt kuju ning lisaks sai kook veel liiga kaua ahjukuuma kah. Igatahes njah… Põhi oli tavaline digestive küpsis pluss või, aga sobib teha vast ka liivataignast. Peale hapukoor, suhkur, muna ning kirsid:

  • 300 g hapukoort
  • 2 pisemat muna
  • 400 g puhastatud kirsse
  • 1 dl suhkrut
  • 2 tl vanillisuhkrut
  • peale 1-2 dl mandlilaaste

kirsikook

Purustasin küpsised ja sulatasin või, segasin kokku ning surusin võitatud vormi. Panin korraks külmkappi, täidise segamise ajaks. Seejärel segasin kõik peale kirsside ja mandlilaastude. Valasin põhjale, raputasin peale kirsid, siis mandlid ja panin ahju.  Küpsetasin 200 kraadi juures umbes 30 minutit. Eks ta söödi ära küll, aga pigem ikka selline untsu läinud lugu. Uuesti ei tee ja pikemalt sellel ei peatu. Vot.

Täidetud suvikõrvits

Edasi leidsin esimese suvikõrvitsa põõsa vilust unelemast. Lõikasin pooleks, urgitsesin jäätisekulbiga tühjaks. Praadisin:

  • 400 g hakkliha
  • 2 sibulat
  • 4 küüslauku
  • suvikõrvitsa sisu

Segu maitsestasin soolaga ning panin tagasi tühjaks urgitsetud suvikõrvitsatesse, peale u 40-50 g juustu ja ahju. Tuli päris hea, kuid kõrvits jäi ise ehk veidi liiga krõmps, sest ahjus olemise aja lõpetas ohtlikult pruuni juust.

IMG_2922

IMG_2929

Pärnaõied

Sellesse nädalasse jääb ka minu elu esimene pärnaõite kuivatamine. Aitäh, vennas, oma pärnaõisi jagamast! Mõnus suvine lõhn on toas ning kapipealsed kolletavad kelmikalt.

IMG_3001

Kirsimoos

Kolmapäevaks oli neid kirsse ikka üks peotäis järel. Clafoutist ei viitsinud enam teha, kirsikoogiga läks ka nihu. Nii et proovisin elus esimest korda teha kirsimoosi, mis tegelikult oli kirsi ja maasika segu (mõlemad vajasid nö päästmist). Tuli väga hea moos, selline üsna magus, aga mõnusa hapuka knihviga.

  • 600 g puhastatud kirsse (appi kui tüütu on ikkagi kirsside puhastamine!)
  • 400 g puhastatud maasikaid
  • 450-500 g suhkrut (rohkem, kui kirsid on väga hapud)

Keetsin u 20 minutit, panin peaaegu keevana purki. Üks purk juba pannkookidega otsas!

IMG_3018

Raba ja murakad

Neljapäeval oli minu selle nädala kolmas “esimene kord”. Käisime nimelt rabas murakal. Ärge nüüd hakake hurjutama, et hooaeg ju puha läbi. Oli jah :D! Aga no mis siis, mõnus, ligi 6 km matk rabas oli kogemus omaette ja 160 g marju sain ikkagi ka, panin nad sügavkülma mõne koogi kaunistamist ootama. Tegelikult oli rabas lahe, mina kui endine merelaps pole taolise õõtsuva muruga üldse harjunud. Selline kõhe tunne oli pidevalt kuklas. Kuid kindlasti lähen veel, ehk saan sama seltskonnagi kaasa!

Mustikad ja murelid

Nädal lõppes turul ja tõdemusega, et mustikaid ei pidanud see aasta kuumade ilmade tõttu olema, ostsin ikkagi natukene ning tegin mõned purgid moosi – seda igavat ja tavalist. Kuid praegu on turul saada maailma kõige magusamaid mureleid, ei ole küll kodukandi kaup, aga kaugel see Poolagi on!

IMG_3004

Lootusrikkalt uuele nädalale vastu minnes,

Katt

Lahtine pirukas hakklihast pisukese seenega

Piruka idee tuli viimast Kodukirja sirvides, kus kukeseene-suvikõrvitsa retsept ahvatlevalt küpsetama kutsus. Kuid mul ei olnud kodus suvikõrvitsat ning piruka põhjaretsept ka eriti ei kutsunud küpsetama. Nii kasutasin oma lemmik retsepti põhjaks, mida sobib kasutada igasuguste soolaste pirukate alusena ning täidis tuli hoopis toekam.

  • 150 g kodujuustu
  • 150 g rasvainet ( või/margariin), mina kasutasin kookosrasva, sest seda oli lihtsalt kodus palju olemas. Sellel ei ole absoluutselt mingisugust kookose mekki man, nii et sobis hästi.
  • 4 dl jahu
  • 0.5 tl soola
  • 1 tl suhkrut

Segasin ained omavahel kokku, kookosrasva sulatan tavaliselt enne pehmemaks. Taigna käki panin selleks ajaks külma, kuni tegin täidise.

  • 1 suur sibul
  • 4 küüslauguküünt
  • 500 g hakkliha
  • 200 g kukeseeni
  • soola ja pipart
  • 2 dl kohvikoort
  • 150 g riivitud juustu
  • 2 muna

Praadisin hakkliha kergelt läbi, seejärel lisasin tükeldatud sibula ja küüslaugu, praadisin, kuni sibul muutus klaasjaks. Seejärel kuumutasin teisel pannil kergelt seeni, lasin nendest välja tulnud veel ära aurata ja segasin lihaga kokku. Maitsestasin soola ja pipraga. Võtsin külmkapist taigna ning surusin selle ovaalsesse vormi põhja ja natuke ka äärtele, suuruselt võiks tegu olla ümmarguse, umbes 28 cm läbimõõduga vormi analoogiga. Taignale valasin liha-seenesegu. Kloppisin kausis munad lahti, lisasin piima ja juustu ning valasin segu vormi. Edasi läks pirukas 200-kraadisesse ahju umbes 35-40 minutiks. Jube maitsev tuli! Eriti koos pisukese värske salati ja mulliveega!

Katt

IMG_2739