Klassikaline vanakooli sült

Jõulud ja sült, ajatu klassika. Olles nii toiduhuviline kui ma olen, polnud ma selle sügiseni ise ja üksi sülti teinud. Mis parata, mõtted karvastest seajalgadest hirmutasid päris korralikult. Seega otsustasin teha süldi jalgadeta ja ainult koodiga. Et kas kallerdus, küsite, muidugi kallerdus ja kuidas veel! Edasiste sülditegude lihtsustamiseks kirjutasin viimasel korral kõik kogused paberile, ka soola, sest alati on nii tüütu lugeda, kui soovitatakse maitse järgi mingisuguseid aineid lisada. Siin ta siis on, maailma parim sült!

sült

  • 1.9 kg kooti (oli üks suur ja üks väike)
  • 2.2 kg läbikasvanud sealiha
  • 4 keskmist porgandit
  • 2 koorega sibulat
  • 15 vürtsitera
  • 15-20 pipratera
  • 5 loorberilehte
  • 50 g soola
  • vett (nii palju, et 10 liitrises potis olid kõik komponendid ühtlaselt kaetud ja ehk veel 2-4 cm pealegi)

Sülditegu algas eelmisel õhtul, kui kõik liha hoolega loputasin ning külma vette ööseks likku jätsin (tõstsin verandale jahedasse). Järgmisel hommikul keetsin esimese asjana lihad läbi ja valasin esimese keeduvee ära. Vanarahva sõnul on need kaks etappi (külmas vees loputamine ja üks kord kiirelt läbikeetmine) hea süldi võtmeks. Edasi panin kõik osad vette, ajasin vee keema, lisasin kooritud, kuid tükeldamata porgandid ja koorimata sibulad.

IMG_20151130_105219

Nüüd tuleb üks pikk ootamine ja tasasel tulel keetmine, oluline on ka pidev vahu ära võtmine, et sült jääks pärast ikkagi klaar. Umbes keskel, lisasin maitseained. Kogu keetmise etapp võtab umbes 3 tundi. Kui keetmine valmis, võtsin liha ja koodid välja, eemaldasin naha ja tükeldasin lihad peeneks. Kurnasin vedeliku (et ikka loorberid ja piprad kätte saada), valasin koos lihaga uuesti potti, ajasin korraks keema ning jaotasin siis külma veega “töödeldud” kausidesse. Nahk jms läks koerale, vaevalt, et tänapäeval keegi miskit sellist oma süldist leida soovib. Kuna süldi tegemine on ikkagi üks pikk töö, uurisin ka võimalikke säilitusvariante. Üllatuslikult külmutavad päris mitmed perenaised sülti sügavkülmas, enne tarbimist aetakse korraks keema ja jaotatakse kausidesse nagu  muidugi. Pole küll ise proovinud, aga tundub igati kasulik ja mõistlik lahendus. Head sülditamist kallid sõbrad!  Ja mõnusat jõulumenüüde koostamist!

Katt

Advertisements

Köögiviljapõhjal lahtine pirukas

Mõte jahuvabast pirukapõhjast keerles mu teadvuses juba eelmisest sügisest, kirjud ja ilusad välismaa blogid teevad neid juba ammu. Minu mõte materialiseerus lõpuks tänu sellisele postitusele, ja no oli ka viimane aeg 🙂

IMG_4996

Tegemine tundus esialgu suuremat sorti mäkerdamisena, palju potte ja panne jms. Tegelikkuses oli mäkerdamist ainult pisut vähem kui arvasin, ühesõnaga esmakordsel tegemisel ikkagi oli. Kuid mida kord edasi, seda loogilisemaks ja lihtsamaks protsess läheb. Minu probleem on kindlasti ka vähene eelnev aurutamise kogemus. Auruteid ja muid vidinaid mul ei ole. On tavaline roostevabast terasest pott ning enam-vähem sama suure läbimõõduga metallist sõel. Ja nii ma aurutangi ja üsna edukalt muideks. Vesi poti põhja, sõel peale (nii, et sõel ja vesi üksteist ei puudutaks) ja sõelale aurutamist ootavad viljad. Kaas peale ja minek. Vahepeal sorgin kahvliga küpsust kuni vili piisavalt pehme. Konkreetse klassikalise suure ahjuplaadi jaoks aurutasin bataati ehk maguskartulit, plaanis oli küll lisada ka pastinaaki või lillkapsast, aga juhtus hoopis nii, et bataat kaalus puhastatult täpselt 600 grammi ja muu vilja lisamine ei olnud enam mõtekas. Põhja maik jäi küll kerge magusa  alatooniga, kuid väidetavalt teised sööjad seda ei tundnud. Ikkagi, soovitan bataadile lisada midagi neutraalset (pastinaak, kaalikas, lillkapsas jne).

  • 600 g puhastatud köögivilja, minul sel korral ainult bataat
  • 3 muna
  • 3 spl täisterajahu
  • 100 g riivjuustu
  • soola ja pipart

Kui köögivili aurutatud, vajutasin ta kahvliga puruks, segasin juurde lahti klopitud munad, jahu ja juustu. Samuti soola ja pipra. Laotasin põhja küpsetuspaberiga kaetud suurele ahjuplaadile ning küpsetasin  200 kraadi juures põhja tahenemiseni. Samal ajal tegin ükshaaval täidise komponendid:

  • 200 g seeni (sobivad igasugused seened, millele piisab praadimisest)
  • 1 porru
  • 200 g puhastatud sibulat
  • 150 g viilutatud oliive (oliivi puhaskaal)
  • 500-600 g hakkliha
  • 200 g tomatikastet (pastakaste)

Kõigepealt viilutasin  porru ning sibulad ja kuumutasin pannil väikese õliga klaasjaks. Seejärel praadisin samal pannil (peale lauguliste eemaldamist) viilutatud seened.  Kui seened olid oluliselt väiksemaks tõmmanud ning õrnalt pruunid, valasin nad kaussi ja  kasutasin praadimiseks sama panni, kuhu jäi seentest mõnusat kastet.  Hakkliha küpsetasin peaaegu valmis, napilt enne lõppu lisasin tomatist koosneva pastakastme. Võid kasutada muidugi ka tavalist tomatipastat, kuid kuna minul on veel järel eelmisel sügisel tehtud tomatikastmeid (tomat/sibul/õun/äädikas), kasutasin maitse andmiseks seda. Edasi ootasin kuni vedelik hakklihasegult maksimaalselt ära auras. Selleks ajaks oli pirukapõhi küps ning võisin alustada kihtide laotamist. Kõige alla läksid laugud, seejärel üritasin võimalikult ühtlaselt jaotada hakkliha, sinna peale seened ja oliivi viilud. Järgmisena kate:

  • 3 muna
  • 3 dl kohvikoort
  • 100 g riivitud mozzarellat
  • soola ja pipart

Katte ained segasin kokku ja valasin ühtlaselt pirukale otsa, edasi jääb ainult veel küpsetada 200 kraadi juures u 30-40 minutit. Ja valmis ta ongi. Toidab suurema seltskonna muretult!

Katt

 

Spaghetti carbonara

Ma ei mõista, kuidas ma alles sel aastal spaghetti carbonara avastasin, uskumatu. Ja uskumatu kui lihtne on selle roa tegemine. Võtmeks on kvaliteetsed spagetid, mille pealt selle roa tegemisel ei soovita kokku hoida. Teiseks momendiks on lõpus aset leidev segamine, mida kindlasti ei peaks tegema enam potti tulel hoides, mõned retseptid soovitavad isegi korraks kuumutada, kuid nii toimides, on munapuder garanteeritud! Retsept üsna klassikaline, eks igal kokal oma, minu ainete vahekorrad on välja kuunenud mitmekordsel katsetamisel. Peaks veel lisama, et mõned kasutavad kastmes ka valget veini, mina selleks põhjust ei näe. Kogus tuleb suur ja on väga-väga maitsev!

  • 500 g spagette
  • 250 g suitsupeekonit (vist läks isegi pisut rohkem)
  • 100 g Parmesani juustu riivitult
  • 3 dl kohvikoort
  • 4 suurt muna
  • maitse järgi musta pipart

 

Kõigepealt panin spagetid keema, vett peab olema palju (5-6 l) ning selles ka parajalt soola, olen pannud 2-3 suurt teelusikatäit. Edasi praadisin pannil tükeldatud peekoni, teises anumas segasin kokku munad, kohvikoore ja juustu, lisasin segule ka musta pipart. Munasegule valasin juurde peekonid. Kui spagetid valmis (al dente), kurnasin  ning valasin nad tagasi samasse potti ja asetasin poti tagasi samale pliidirauale, kus spagetid keesid, kuid kindlasti olin selleks hetkeks juba tule alt ära keeranud.

IMG_4543Ruttu valasin peale kastme ning segasin kiirelt läbi. Mina kindlasti ei soovita siinkohal kogu kupatust kuumutada, sest muna pudrustub äärmiselt kiirelt. Kuum pasta teeb oma töö ilusti ära!

 

 

Bon Appètit!

 

Katt

Isetehtud pelmeenid ja turult toodud pelmeeniraud

Mis siin salata, olen pelmeeni austaja juba lapsepõlvest. Aga alati on mul nendega selline keeruline suhe olnud, poe pelmeenide koostis on sageli jube kehv, pea kõigis on E621 sees ja igasugu muud prahti veel lisaks. Pelmeene ise teha tundus aga ilmvõimatu ja absoluutselt liiga keeruline. Kuni ühel õhtul sõbraga juttu ajades läks vestlus pelmeenidele ja enam neid peast ei saanud. Järgmisel hommikul, peale pikka googeldamist ja toidufoorumite külastamist, seadsin sammud Tartu turul olevasse poekesse kindla sooviga tuua endale pelmeeniraud. Ja tõingi, imeilusa Ukraina raua, milles 37 auku (lugesin mitu korda üle ja ikka sain 37, kuigi see tundub kummaline). Muideks, pelmeeniraual oli kaasas ametlik sertifikaat, seerianumbri ja tootmiskuupäevaga. Väga uhke! Muidugi ostsin turult ka hakklihad ja ilusad Peipsi sibulad.

Retsepte on liikvel palju, proovisin nami-nami varianti, mis väidetavalt kuulsa venelanna, Svetlana Andrejeva, veel kuulsam pelmeeniretsept. Vähendasin pisut koguseid, sest 0.7 kg jahu tundus esimeseks katsetuseks palju. Pärast muidugi, kui oma detsiliitrid ära kaalusin, sain ikkagi peaaegu 0.7 kg.  Igatahes, midagi läks kuskil pisut valesti, või on siis mul toas lihtsalt väga kuiv, kuid tainas oli ilmselgelt liiga tihke ja rullimine võttis põsed õhetama. Lisasin tunde järgi vett, mis olukorda oluliselt parandas. See ka esimene märge endale järgmiseks pelmeeniteoks! Ja kui ma nüüd vaatan kriitiliselt oma retsepti üle, siis väga proua Andrejevat siia järele ei jäänudki. Aga head tulid sellegi poolest 🙂

Tainas:

  •  umbes 600 g tavalist nisujahu
  • 1 muna
  • 1.5 dl vett (pärast lisasin tasapisi juurde, kuni tainas oli töödeldav)
  • noaotsaga soola

Valasin jahu lauale, lõin muna sekka, samuti vee ja hakkasin sõtkuma. Esialgu tundub kogu see lugu üks suur jahu hunnik. Siinkohal ära ole liiga rutakas vee lisamisega! Sõtkumine võtab aega, ikka ühtepidi ja teistpidi. Kui tainas oli mõnus elastne, jätsin ta pisukeseks seisma. NB! Jälgi, et köök ei oleks väga kuum ja kuiv, muidu kipub tainas pealt seistes kuivama. Aga võib olla oli seegi mu liiga kuiva taina viga.

Täidis:

  • umbes 550-600 g hakkliha, milllest veidi üle poole oli loomahakkliha. Hakkliha ei lähe nii palju, mina võtsin teadlikult suurema koguse, kuna tahan alati oma täidiseid maitsta. Loomulikult praetult!
  • 1.5 keskmist sibulat väga peeneks tükeldatud, võid muidugi ka läbi hakklihamasina ajada, aga mulle pisikesed tükid sobivad
  • küüslaugupipart
  • soola
  • soovi korral muid ürte

pelmeenitegu

Täidise komponendid segasin lihtsalt kokku ja pruunistasin prooviks pannil pisikesed kogused. Maitse õigeks saamine võttis täpselt 3 korda. Jätsin täidise ehk pisut liiga soolaseks, kuna kujutasin ette, et mingisugune osa sellest soolast läheb hiljem kaotsi. Ja see ei olnud vale otsus!

Sellest kogusest tuli umbes 37 x 2 pelmeeni ja ka pisike peotäis äärematerjali, mis rullimisest üle raua serva jääb. Selle keetsin niisama pastana ära. Uuesti kasutada seda ei soovita, proovisin alguses, kuid kord rullituna ei jäänud see enam nii ilus ja ühtlane. Ega muud siis midagi, rullisin 1/4 tainast laiaks lapikuks, vaatasin, et mahuks ilusti rauale ja jääks natuke ülegi ning tõstsin “põhja” ettevaatlikult rauale. Surusin aukudesse sõrmega pisikesed süvendid ja täitsin hakklihaseguga. See on nüüd ka lihtsalt katsetamise koht. Liiga palju täidist surub rullimise ajal külgede pealt välja, liiga vähe on… noh liiga vähe :D, kes siis ainult tainast tahab. Kui täidis paigal, tõstsin teise samasuguse rullitud ringi tainast oma “hamburgerile”. Vajutasin õrnalt käega peale ja hakkasin kogu seda kaadervärki rullima. See oli vist kõige hirmutavam koht, olin üsna kindel, et kõik läheb laiali ja moodustub üks suur ja toores ja ümmargune tšeburek. Aga ei tulnud! Ukraina raud moodustas imeilusaid pisikesi pelmeenikesi. Esimese rauatäie keetsin soolaga maitsestatud vees (lisasin ka 3-4 loorberilehte, nagu suured pelmeenisõbrad soovitasid) pehmeks u 10-12 minutiga. Paraku nii mõnigi neist kees katki. Teise rauatäie pelmeenid vajutasin servadest kergelt kokku, ja tundub, et see aitas.

pelmeenitegu2

Tegelikult ei ole midagi keerulist, üks korda läbi teha ja märkida oma mõtted üles. Järgmine kord läheb juba oluliselt ladusamalt! Ma loodan ainult, et ma tulen oma postitust lugema, kui uuesti neid tegema hakkan! Ah ja veel, ma soovitaks teha korraga väga suur kogus, võtta sõber appi ja neid järjest sügavkülmutada. Külmutamiseks on parim viis õhukesel kandikul ühekordse kihina, kui juba külmunud, võid valada ühe söögikorra jao külmutuskotti kokku.

Head pelmeenitamist, sõbrad!

Katt

Kadripäeva kruubipuder

Vana klassika. Eriti hea praegu, kui rahvakalender igasuguseid pühasid täis. Paljudele kindlasti igav toit, kuid minu lapsepõlves eriti tangu- ega ka kruubiputru ei söödud, nii olen avastanud selle võrratu maitse alles hiljuti. Väga lihtne teha ja kohe selline öko/folk tunne tuleb peale! Muidugi peab mainima, et klõpsi kuidas tahad, no ei saa seda odra jupstükki pildile isuäratavana, aga kallis lugeja, ära lase ennast sellest häirida!

Näljasele kambale võtsin:

  • 6 dl odrakruupe
  • 5 väikest sibulat (nad olid ikka päris tillukesed )
  • 1.6-1.7 l vett
  • 100 g võid
  • 1.6 l vett
  •  300 g suitsupeekonit
  • maitsestamiseks soola

Kõigepealt loputasin kruubid mitu-mitu korda veega ja jätsin nad paariks tunniks vette likku. Umbes 1.5 tundi enne eeldatavat pudru söömist sulatasin paksupõhjalises potis või, lisasin nõrutatud kruubid ja pruunistasin pisut. Seejärel siputasin pisut soola peale ning valasin ka eelnevalt keema lastud vee. Nüüd pole muud kui korralikult aeg-ajalt segada ja madalal tulel vähemalt tund hautada. Samal ajal praadisin sibulad (mitte väga pisikesed tükid) ning peekoni. Enne serveerimist segasin kõik suures potis läbi. Talvisel perioodil tuleb kindlasti veel ja veel meie lauale!

IMG_3691

Katt

Siidriga seafilee ja soe suvikõrvitsa salat ehk kui lapsed magavad

Ühel hommikul lihtsalt tuli selline tunne, et täna peab tegema õhtuks, kui elamine vaikne ja unne vajunud, midagi erilist ja maitsvat. Mõte seafileest midagi teha oli olemas juba mitu päeva. Lugesin nimelt andeka blogipidaja Tuuli Mathiseni toidublogist, kuidas ta jube kiirelt siga siidris teeb ning et kuidas maitse on nii hea, et…et… Igatahes tahtsin proovida. Eriti kuna olen õnnistanud sellise toreda vennaga, kes kodus ise õunasiidrit (ja loomulikult ka õunaveini) teeb. See siideri oli samut nii hea, et tegelikult tundus alguses seda seafileele “raisata” justkui vale. Igatahes. Siit ta tuleb!

IMG_3489

  • 6 seafileed (liblikfileed)
  • 3 dl õunasiidrit
  • 2 spl magusat sinepit (Meira).  Meie kodus taaskord  selle sinepi vaimustus
  • 1.5 dl 10 % toidukoort (oleks ikkagi pidanud vahukoort kasutama, sest jäi pisut vedel)
  • maitse järgi soola ja pipart

Praadisin fileed kahelt poolt kiiresti pruuniks, pann oli väga kuum, kokku kulus aega ühele tükile umbes 12-13 minutit (ühele poolele siis umbes 6-7 min), eelnevalt maitsestasin soola ja pipraga. Kui liha oli küps, tõstsin ta kõrvale oma aega ootama. Pannile jäänud lihamahlad ja muu olluse jätsin sinnapaika, valasin peale õunasiidri ning lasin selle keema. Segasin pannile jäänud lihajäänustega läbi ning lisasin sinepi, segasin uuesti ning valasin peale koore. Minul kippus kaste pisut tükki minema, võib olla oli põhjuseks  liiga naturaalne siider.. ma ei teagi. Ajasin kastme igaks juhuks läbi sõela ning jätsin serveerimist ootama. Maik on muidugi niivõrd hea, et seda kastet hakkangi tegema, nii jõululauale kui sünnipäevadeks.

Kõrvale tegin sooja suvikõrvitsa salati

  • 1 keskmine suvikõrvits (heleda ja pehme koorega, seega ei koorinud)
  • 1 pikk kurk
  • 2 keskmist õuna (kuldrenett)
  • 3 tl (võib ka rohkem) kuivatatud punet
  • paar peotäit rohelist kraami (rukola jms)
  • basiilikuga maitsestatud oliivõli
  • soola ja pipart

IMG_3494

Tükeldasin suvikõrvtisa, tegin sellised suuremad kuubikud ja muud käepärased kujundid. Praadisin neid pannil vähese oliivõliga, just nii palju, et olid kergelt pehmed, aga mitte liiga palju. Raputasin pune sinna otsa ja jätsin nad termosesse oma aega ootama. Samasugused, või pisut väiksemad kuubikud tegin ka õuntest. Edasi viilutasin pika kurgi, kuid tegin seda koorimisnoaga (vt pilti), nii jäi kuidagi, eksklusiivsem :D.

IMG_3498

Sõelal pesin rohelise ja jätsin nõrguma. Kui liha oli valmis, segasin salatiasjad kokku, nii jäi salat kergelt soe, kuid kurk ja õunad ei läinud soojuse tõttu pehmeks. Muidugi lisasin salatile oliivõli, mis juhtus mul olema mõnusalt basiiliku maitsega. Pisut ka soola ja pipart.

IMG_3516

Igatahes, klaas valget veini juurde ja elu on ilus! Ja kui sel hetkel arvad, et elu ei saa ilusamaks minna, siis võta külmkapist kreembrülee (retsept SIIN), kõrveta kiirelt suhkur ja naudi, nii et silmad heldimusest niisked!

IMG_3514

Elu ilusaks,

Katt

PS 40 postitust täis!