Ahjuomlett

Ah et mis on vahepeal toimunud?

Hehhee….suvi tuli ja koos suvega tulid kanad! Just nimelt kanad! Aastaid olen fantaseerinud enda kanadest, kes tasakesi õues siblivad ja siis neid päris õigeid mune mulle munevad. Ja kohal nad ongi! Tegemist on n-ö suurfarmi jäägiga, kes vabrikus enam piisavalt ei mune ning siis võileiva hinnaga ära müüakse (loe: paar eurot nokk). Nii ma siis ostsingi kaheksa tükki. Nagu põrsad kotis (sõna otseses mõttes). Kodus siis uurisime üheskoos kotti, et kes meie koju õieti saabusid. Seitse on täitsa kana moodi, ühel küll kõht karvutu, teisel peanupp. Mõnel veel siit ja sealt, aga üks …..üks oli päris paljas ja õnnetu ja teiste poolt ka tagakiusatud. Tema tegemistest võiks tegelikult täiesti omaette blogi teha, sest Äbarik on surmasuust pääsenud rohkem kui 2 korda, samas on tegemist kõige vingema munejaga, kes võib vabalt ka kaks muna päevas muneda! Ja siis muidgi on veel Härra Basilo, kelle tegemistest võiks samuti blogi teha (kana, kes arvas, et ta on kukk).

 

Igatahes nüüd siis retsepti juurde! Kuna mune tuleb hoogsalt, keskmiselt 7-8 muna päevas, oleme mõnuga munatoite tegema hakanud. Üks äärmiselt hea roog on ahjuomlett. Väga lihtne teha ja toidab ka suurema seltskonna. Suure ahjupanni jaoks võta:

• 12 suurt muna
• 2 dl piima või hapukoort (ühesõnaga, mida kodus parasjagu on)
• 200 g riivjuustu
• 2 sibulat
• soola ja pipart (mina panen soola näpuotsaga, ja selle koguse peale tuleb 10-11 näpuotsa)
• hästi natuke võid vormi määrimiseks
• soovi korral muid maitseained või mingit sinki või kala vms. Meie eelistame muidugi lihtsamat versiooni, aga võimalusi on palju

Kõigepealt koorin ja tükeldan sibula, seejärel praen klaasjaks ja kallan võiga määritud ahjuvormi põhja. Eraldi kausis klopin lahti munad, lisan piimatoote ja segan kokku. Viimasena lisan riivitud juustu ja maitseained. Kogu segu valan sibulale peale ja küpsetan ahju alaosas 175 kraadi juures umbes 40 minutit. Roog hakkab küpsemise lõpus hoogsalt kerkima ja muutub imemaitsvaks ja kohevaks piduroaks! Parim soojalt!

 

Ilusat suve, sõbrad!
Katt

Peedi-juustusalat

Hea lihtne salat nii jõululauale kui ka vanaaasta viimaseks õhtuks. Erilist jõupingutust ei vaja, ainedki sageli kapis olemas. Sobib liha- ja kartulipelglikele. Retsept algselt Nami-Namist. Ma panen muna ja juustu pisut rohkem. Jagub umbes kuuele.

• 200 g konservherneid
• 5 keedetud ja tükeldatud muna
• 300 g riivjuustu (200+100)
• 3 marineeritud (magusa marinaadiga on parim) kurki, tüdeldatult
• 400 g keedetud ja riivitud peeti
• 200 g majonees
• 200 g hapukoort
• 0.5-1 tl soola
• soovi korral jahvatatud pipart

Serveerimiseks sobib kõige paremini sirge servaga klaasnõu, kus kihid kenasti eksponeeritavad. Kõige alla herned, sinna peale tükeldatud muna. Eraldi kausis kokku segada sool majoneesi-hapukoore seguga. Sellest võtta umbes kolmandik ja laotada munale. Järgmisena riivitud juust (200g) ning siis peet. Viimane nö tahke kiht on marineeritud kurk. Sinna peale laotada ülejäänud majoneesihapukoore segu. Peale raputan veel umbes 100 g juustu. Hea oleks kui salat veidi enne söömist seisaks. Paarist tunnist on küll.

 

Ilusat jõuluaega!

Katt

Juustukuklid, jahuvabad

Viimasel ajal on toidublogides ja üldse igal pool palju juttu nii gluteeni- kui ka jahuvabadest toitudest ning nende kasulikkusest. Kuigi ma olen üsna kindel, et enamikul jahude vältijatest on põhjused meditsiinilises mõttes kaheldavad ja rasked tsöliaakiahaigeid on ikkagi vähemuses, ei saa ma mainimata jätta, et sellised retseptid tunduvad põnevad. Seega proovisin selliseid “kukleid”, mis valmivad jahuta, ei tõsta veresuhkrut ja on üldse kasulikud. Retsept Nami-Namist.

Kogusest tuli 9 kuklit

• 250 g riivjuustu
• 5 muna
• 3 spl jahvatatud psülliumikesti (leiab tervise- ja ökopoodidest, annab munale “jahusema” oleku)
• 2 tl küpsetuspulbrit

Tegemine on superlihtne! Vahustad munad üsna korralikult, segad juurde juustu ja “pulbrid”, jätad umbes 10 minutiks paisuma ja seejärel tõstad 9 pätsikest küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpsesid 200 kraadises ahjus u 25 minutit. Kui nüüd päris aus olla, siis ega päris kukleid nad ei asenda. Meespere arvas, et need on pisikesed kõvad omletikesed ja selline see maik suures osas on, kuid vahelduseks väga hea! Kui teha neist burger või võileib, petavad juba päris hästi ära!

Ilusat suve,

Katt

Kodu(igatsuse) kotletid ja Soome toit

Huh, küll ikka võõras toit on harjumatu. 3 nädalat on möödunud mõõdukalt kiiresti, tuleb möönda, kuid mitte piisavalt kiiresti. Igatsus koduste maitsete järele on kuidagi eriti aktuaalne. Ei istu mulle need kümnes erinevas variandis lihapallid, ei hooli ma kummalistest kaneelikuivikutest (mis lugu nendega on, ma veel aru saanud ei ole, nad on kõikjal ja ka neid on terved seinatäied kaupluses). Lisaks on peaaegu kõik piimatooted rasvavabad – piim, kohupiim, jogurt jne. Juustuga on küll paremad lood, kuid eriti kehv on asi hapukoorega või õigemini selle analoogide leidmisega. Olgu öeldud, et ma ei ole kuskil Keenias vaid siinsamas Soomes, kuskil keskel. Ja kindlasti ei ole see söögiasi ka nii hull, kui mulle tundub, aga millegipärast on hetkel kogu trots ja koduigatsus koondunud toidule.

Ikaldasin siis tänagi rasvavaba kohupiimaga ja tundsin, et aitab! Võtsin sügavkülmast hakkliha, kasutasin google`i tõlkeabi riivsaia nimetuse tõlkimiseks (poe tiir tuli muidugi ka teha) ning hakkasin kotlette tegema. Tuli umbes 20 muhedat kotletti.

• 750 g segahakkliha
• 1 väga suur sibul hakitult
• 3 keskmist muna
• 2 peotäit riivsaia
• soola ja pipart

Segasin kõik ained kätevahel kausis kokku, lisasin 2 tl soola (olgu öeldud, et mul on mingisugune roosa öko sool ja see võib vabalt olla mahedam kui tavaline) ja tegin proovipraadimise. Oli liiga mage, segasin soola juurde ja praadisin uuesti. Siis sai täpselt paras. Oeh, korraks oli kodu tunne…

Katt

Köögiviljapõhjal lahtine pirukas

Mõte jahuvabast pirukapõhjast keerles mu teadvuses juba eelmisest sügisest, kirjud ja ilusad välismaa blogid teevad neid juba ammu. Minu mõte materialiseerus lõpuks tänu sellisele postitusele, ja no oli ka viimane aeg 🙂

Tegemine tundus esialgu suuremat sorti mäkerdamisena, palju potte ja panne jms. Tegelikkuses oli mäkerdamist ainult pisut vähem kui arvasin, ühesõnaga esmakordsel tegemisel ikkagi oli. Kuid mida kord edasi, seda loogilisemaks ja lihtsamaks protsess läheb. Minu probleem on kindlasti ka vähene eelnev aurutamise kogemus. Auruteid ja muid vidinaid mul ei ole. On tavaline roostevabast terasest pott ning enam-vähem sama suure läbimõõduga metallist sõel. Ja nii ma aurutangi ja üsna edukalt muideks. Vesi poti põhja, sõel peale (nii, et sõel ja vesi üksteist ei puudutaks) ja sõelale aurutamist ootavad viljad. Kaas peale ja minek. Vahepeal sorgin kahvliga küpsust kuni vili piisavalt pehme. Konkreetse klassikalise suure ahjuplaadi jaoks aurutasin bataati ehk maguskartulit, plaanis oli küll lisada ka pastinaaki või lillkapsast, aga juhtus hoopis nii, et bataat kaalus puhastatult täpselt 600 grammi ja muu vilja lisamine ei olnud enam mõtekas. Põhja maik jäi küll kerge magusa  alatooniga, kuid väidetavalt teised sööjad seda ei tundnud. Ikkagi, soovitan bataadile lisada midagi neutraalset (pastinaak, kaalikas, lillkapsas jne).

• 600 g puhastatud köögivilja, minul sel korral ainult bataat
• 3 muna
• 3 spl täisterajahu
• 100 g riivjuustu
• soola ja pipart

Kui köögivili aurutatud, vajutasin ta kahvliga puruks, segasin juurde lahti klopitud munad, jahu ja juustu. Samuti soola ja pipra. Laotasin põhja küpsetuspaberiga kaetud suurele ahjuplaadile ning küpsetasin  200 kraadi juures põhja tahenemiseni. Samal ajal tegin ükshaaval täidise komponendid:

• 200 g seeni (sobivad igasugused seened, millele piisab praadimisest)
• 1 porru
• 200 g puhastatud sibulat
• 150 g viilutatud oliive (oliivi puhaskaal)
• 500-600 g hakkliha
• 200 g tomatikastet (pastakaste)

Kõigepealt viilutasin  porru ning sibulad ja kuumutasin pannil väikese õliga klaasjaks. Seejärel praadisin samal pannil (peale lauguliste eemaldamist) viilutatud seened.  Kui seened olid oluliselt väiksemaks tõmmanud ning õrnalt pruunid, valasin nad kaussi ja  kasutasin praadimiseks sama panni, kuhu jäi seentest mõnusat kastet.  Hakkliha küpsetasin peaaegu valmis, napilt enne lõppu lisasin tomatist koosneva pastakastme. Võid kasutada muidugi ka tavalist tomatipastat, kuid kuna minul on veel järel eelmisel sügisel tehtud tomatikastmeid (tomat/sibul/õun/äädikas), kasutasin maitse andmiseks seda. Edasi ootasin kuni vedelik hakklihasegult maksimaalselt ära auras. Selleks ajaks oli pirukapõhi küps ning võisin alustada kihtide laotamist. Kõige alla läksid laugud, seejärel üritasin võimalikult ühtlaselt jaotada hakkliha, sinna peale seened ja oliivi viilud. Järgmisena kate:

• 3 muna
• 3 dl kohvikoort
• 100 g riivitud mozzarellat
• soola ja pipart

Katte ained segasin kokku ja valasin ühtlaselt pirukale otsa, edasi jääb ainult veel küpsetada 200 kraadi juures u 30-40 minutit. Ja valmis ta ongi. Toidab suurema seltskonna muretult!

Katt

 

Šokolaadi-toorjuustukook

Toorjuustu ma armastan, kohe väga palju. Kõiksugused toorjuustu magustoidud on alati minu teema. Seevastu igasugused toidud, mis liiga kakaopõhiseks kipuvad ei ole seda kohe mitte. Eks sellepärast polnud varasemalt ka šokolaadi ja toorjuustu ühendanud. Originaalne retsept on pärit raamatust  “Juustukoogid” ja on tehtud tumeda šokolaadiga ja veel lisa kakaoga, kuid kuna tume versioon mulle kohe üldse ei istu, tegin enda variandi piimašokolaadiga. Ja ei kahetse! Kook tuleb pisut väiksem kui tavaliselt (24 cm vs 21 cm), kuid on just paras. Nüüd tagantjärgi mõtlen, et oleks pidanud ikka need vuhvel maasikad ka kõrvale tooma, oleks pannud i-le täpi!

21 cm läbimõõduga koogi jaoks vajad:

Põhi:

• 150 g Digestive küpsiseid
• 3 spl sulatatud võid

Täidis:

• 200 g piimašokolaadi
• 600 g Philadelphia toorjuustu
• 1.5 dl suhkrut
• 1 spl vanillsuhkrut
• 3 munna
• 1 dl crème fraiche`i, kuna maitseomadustelt on viimane üsna hapukoore sarnane, julgeksin vajadusel selle asendada paksu hapukoorega

Kõigepealt panin ahju põhja kuumakindla nõu, mille täitsin 2cm ulatuses veega ning lülitasin ahju sisse. Edasi purustasin küpsised ja segasin sulavõiga, surusin küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäivasse vormi ning küpsetasin 175 cm juures 10 minutit (veenõu juba ahjus). Küpsemise ajal sulatasin šokolaadi vesivannil ning jätsin jahtuma. Vahustasin toorjuustu kreemjaks ja kohevaks ning lisasin suhkrud, samal ajal vahustamist jätkatest. Tuletan siinkohal meelde, et toorjuustu komponendid peavad kõik olema kindlasti toatemperatuuril! Seejärel lisasin ükshaaval munad ning crème fraiche`i ja šokolaadi. Korraks vahustasin veel, nii minut paar ja valasin eelküpsetatud põhjale. KÜpses ahjus umbes 50 minutit, oluline on, et kook jääks keskelt kergelt vetruv, st kui liiguta ahjus vormi, siis kook ei tohiks olla üleni tahke. Lõplik tahkumine toimub öösel külmkapis! Alles siis eemaldasin vormi ja paberi.  Enne serveerimist ladusin mõned valgest šokolaadist tehtud lehekesed (kuidas neid teha leiad SIIT) peale ja äärmiselt hea konsistentsiga ning pidulik toorjuustukas oli valmis!

 

Katt

Kohupiimavorm ricottast puuviljadega

Selle vormi sünd on seotud  ricotta parim enne kuupäeva armutu lähenemisega. Ma suhtun toidu halvaks laskmisesse üsna kirglikult ning seetõttu pidin kiiresti midagi välja mõtlema. Munade ja kohupiima vahekorra leidsin “Kohupiima- ja kodujuusturaamatust”. Lisaks on varsti käes aasta kuumim aeg kohupiima/rosinate/muu hea kraami kasutamiseks!

• 3 õuna, koorida, puhastada ja õhukeselt viilutada
• 2 banaani, koorida ja viilutada
• 6 muna
•  750 g ricotta kohupiimapastat, kasutan Otto pastat
• 3 sl mannat
• 200 g  sulanud võid
• 150 g suhkrut
• 80 g rosinaid (võid ka rohkem panna, mul olid lihtsalt otsas)
• 100 g mandlilaaste (võid ka ilma teha)
• 2 tl kaneeli
• 0.75 tl soola
• 2 tl vanillsuhkrut

Kõigepealt valmistasin ette õunad ja banaanid, ladusin nad klaasist suurde ahjuvormi, mille põhja määrisin võiga, määrimiseks vajaliku või näpistasin sellest 200 grammist. Seejärel panin ahju sooja 200 kraadi peale. Vahustasin kergelt sulanud või suhkruga, segasin hulka rosinad (ma loputan alati rosinaid sooja veega mitu korda). Eraldi kloppisin lahti munad, kuid muud asjad lisasin lihtsalt järjest võisegule juurde. Kui tükiline vorm ei ole just sinu jaoks, ära mandleid pane! Edasi valasin segu puuviljadele ja küpsetasin u 45 minutit. Väga lihtne toit ja väga maitsev!

 

Katt

Avokaado-munamääre

Olin täiesti kindel, et see kõige lihtsam ja maitsvam kooslus on juba siin blogis olemas. Peale pisukest surfamist aga selgus, et on viimane aeg see siia üles märkida. Avokaado on väga kasulik muidugi ja muna ka! Kevadväsimuse parim peletaja!

• 1 küps avokaado
• 2 keedetud muna
• 0.5 tl soola
• musta pipart
• 0.5-1 tl sidrunimahla

Koorid avokaado ja surud kausikeses kahvliga puruks. Sama teed munadega. Siputad peale soola ja pipart ja sidrunimahla ning segad kõik läbi. Ja asud sööma! Sobib kasutada dipi-kastmena ja niisama võileivale.

Katt

Lihtne tiramisu Nigella moodi

Tiramisut, või selle ühte varianti, tehakse meie kodus tihti. Just seda Nigella varianti, ausalt öeldes ma ei ole selle “päris õige” retseptiga kursiski, nii et ma ei tea kui palju Nigella retsept erineb originaalist, kuid maitselt ei jää peenes restoranis saadule grammigi alla! Lisaks on antud retsept suurepärane võimalus kasutada ohtralt Bailey`s koorelikööri. Võib teha ühte suuremasse kaussi või jagada pokaalidesse.

Paras kausitäis neljale (viiele) tiramisusõbrale:

• 200 g Ladyfingers küpsiseid (pisikesed biskviitküpsised, nagu pikad sõrmed, ka Savoiardi küpsiste nimega)
• 180 ml väga! kanget kohvi
• 125 ml Baileyse likööri
• 1 muna
• 40 g suhkrut
• 250 g mascarpone juustu
• peale kakaod

Kõigepealt segasin madalas supitaldrikus kohvi ja umbes kolmveerand  likööri kogusest. Immutasin selles kergelt küpsiseid, biskviit  tõmbab vedeliku üsna kiirelt endasse, nii et väga hoogu ei tasu minna. Jagasin immutatud küpsistest kihi pokaalidesse. Edasi eraldasin munakollase valgest ning segasin kollase suhkruga ja vahustasin kergelt, kuni munasegu muutus helekollaseks. Segasin hulka likööri ja juustu, ka suhkru. Teises kausis vahustasin munavalge tihkeks ning segasin juustuseguga õrnalt kokku. Jaotasin umbes poole koguse kreemist küpsistele, ladusin uue kihi immutatud küpsiseid ning uuesti kreemi. Lasin seista külmikus 6-7 tundi. Enne serveerimist raputasin peale ohtralt kakaod.  Luksuslik ja lihtne!

Katt

Suvikõrvits. Igatepidi.

Suvikõrvitsa hooaeg on käes. Lopsakaid tsepeliine lendab mu köögilauale rohkem, kui ma neid tarbida jõuan. Kuidas seda suurepärast vilja võiks kasutada? Lemmik suvikõrvitsaroog on kindlasti täidetud suvikõrvits, millest kirjutasin siin. Nii lihtne valmistada ja samas on korralik söögikord tagatud. Muidugi praegu olen veidi hädas, sest suvikõrvitsad on juba nii suured, et ei mahu enam pannile ära.

Klassika on ikkagi praetud suvikõrvits. Lõikad õhukesed, 0.5 cm laiad viilud, sisu ära eemalda, kuumuta pannil oliivõli, lisa pisut soola, prae kergelt mõlemalt poolt ja valmis. Sellest vist küll veel nii pea isu täis ei saa. Ja samamoodi nagu tavalist kõrvitsat võib kasutada küpsetistes, võib seda teha ka suvikõrvitsaga. Lähiajal proovin oma kõrvitsasaia teha ka suvikõrvitsaga.

Lisaks tekkis õhtul veel selline mõte

Urgitsesin suvikõrvitsa viilu seest tühjaks, lõin sinna sisse toore muna ja praadisin pisut, madalal kuumusel ja ainult ühelt poolt. Peale soola ja pipart ja ongi teistmoodi amps olemas.

Katt